Järgnevalt teeme läbi riskianalüüsi nelja hüpoteetilise GMO kohta ja püüame jõuda järeldusele, millist mõju avaldaksid need GMOd Eesti keskkonnale ja inimestele.

Loomulikult on need ülimalt lihtsustatud hüpoteetilised näited ja tegelik elu on oluliselt keerulisem ja mitmetahulisem ning otsuste langetamine ei ole kaugeltki mitte lihtne. Tegelikkuses tehakse eraldi riskianalüüs doonororganismi kohta (organism, kellelt on võetud GMOsse sisse viidud geen) ning selle geeni või geenitüki jaoks; eraldi riskianalüüs tehakse vektori ehk selle organismi kohta (tavaliselt viirus või bakter), kelle abil uus geen või geeni tükk GMOsse sisse viidi, ning lõpuks alles GMO enda kohta, kelles see uus geen avaldub. Alljärgnevalt on kirjeldatud lihtsustatult ainult viimast etappi.

Näide 1.

Rapsiliin, kuhu on sisse viidud geen, mis muudab ta tolerantseks herbitsiidi UMB1suhtes. Muud omadused täpselt samasugused kui tavalisel rapsil. Rapsiliini tahetakse kasvatada õlirapsina üle kogu Eesti.

1. Ohu määratlemine ja selle hindamine:

a)   Oht 1: Herbitsiiditolerantsuse teke UMB1 suhtes.

b) Oht 2: Herbitsiiditolerantsuse ülekandumine muundamata rapsisortidele ning metsikutele sugulasliikidele, võimaldades seega UMB1 tõrjele mittealluvate taimede tekkimist.

2. Tõenäosuse hindamine, et oht realiseerub

a) Ohu 1 suhtes: Senini pole teada herbitsiiditolerantsuse teket UMB1 suhtes, kuigi seda herbitsiidi on kasutatud Eestis suurtel aladel juba mitukümmend aastat. Võimalus ohu realiseerumiseks on madal.

b) Ohu 2 suhtes: Raps on tuultolmleja taim, tolm võib kanduda kilomeetrite kaugusele. Valminud rapsi seemned varisevad kergesti ning püsivad mullas idanemisvõimelisena 5-7 aastat. GM taimed võivad kasvada põllul mitu aastat pärast rapsi kasvatamist, segunedes ja ristudes seal järgnevate kultuuridega. Rapsi kasvatatakse laialdaselt kogu Eestis. Ohu realiseerumise tõenäosus on kõrge.

3. Riski hinnang:

Kuna rapsi kasvatatakse Eestis laialt, on suur tõenäosus, et muundamata rapsisordid võivad saastuda GM rapsi tolmuga. Euroopa Liidus on reegel, et märgistama ei pea neid tooteid või GMOsid, mis sisaldavad 0,9% turule lubatud GMOsid, või 0,5% selliseid GMOsid, millele on tehtud teaduslik riskianalüüs ja selle alusel on antud soovitus GMO kasutusele lubada, aga neid GMOsid ei ole (veel) turule lubatud.

Mahepõllumajanduses kasutatavad seemned peavad olema täiesti GMO vabad. Eestis on mitmeid metsikuid ristõielisi, mis võivad ristuda muundatud rapsiga, andes nii aluse uute looduses püsivate paljunemisvõimeliste umbrohtude tekkele, mis ei allu enam herbitsiidile UMB1.

Järeldus: risk on mitteaktsepteeritav.

Näide 2.

Maisiliin, kuhu on sisse viidud geen, mis teeb ta tolerantseks herbitsiidi UMB2 suhtes. Muud omadused on täpselt samasugused kui tavalisel maisil. Maisi kavatsetakse kasvatada Tartu ja Jõgeva maakonnas, mõlemas 10 hektaril, loomasöödaks.

1. Ohu määratlemine ja selle hindamine :

a) Oht 1: Herbitsiiditolerantsuse teke UMB2 suhtes.

a) Oht 2: Risttolmlemine traditsioonilise maisiga ning herbitsiiditolerantse geeni levik looduses.

2. Tõenäosuse hindamine, et oht realiseerub:

a) Ohu 1 suhtes: Senini pole teada herbitsiiditolerantsuse teket UMB2 suhtes, kuigi seda herbitsiidi on kasutatud Eestis juba mitukümmend aastat. Maisi kavatsetakse kasvatada 20 hektaril, seega on pindala, mis on herbitsiidile eksponeeritud, küllalt väike. Võimalus ohu realiseerumiseks on madal.

a) Ohu 2 suhtes: Risttolmlemise tõenäosus madal, sest maisi õietolm ei levi kaugele. Mais võib tolmelda, kuid Eestis ei kasvatata maisi seemneks. Maisi kasvatatakse ainult siloks, mis koristatakse enne seemnete valmimist. Soojadel aastatel võivad mõned maisiseemned valmida ja variseda, kuid sellistest seemnetest ei ole võimalik elujõuliste taimede areng. Maisil ei ole Eestis sugulasliike, niisiis on välistatud geeni levik teistesse liikidesse. Ohu realiseerumise tõenäosus praktiliselt puudub.

3. Riski hinnang

Isegi kui mais risttolmleks teistel põldudel kasvava tavamaisiga, ei ületaks GMO sisaldus Euroopa Liidus lubatud 0,9 või 0,5% piiri (vt näide 1). Mahemaisi, kus GMO sisaldus peab olema 0%, Eestis ei kasvatata. Risttolmlemisel ei ole teistele maisikasvatajatele mingit mõju. Risk puudub.

Kuna maisi kavatsetakse kasvatada piiratud alal, siis on ebatõenäoline, et sellel alal tekiks maisil herbitsiidiresistentsus ja isegi kui see tekiks, siis oleks välistatud tolerantsust kandva geeni levik, kuna Eestis ei kasvatata seemnemaisi ning sugulasliike maisil Eestis pole.

Isegi kui nendel põldudel tekiks herbitsiiditolerantsus UMB2 suhtes, allub see mais teistele herbitsiididele ja tema levikut on võimalik kontrollida. Mais sureb talvel ega anna meie kliimavöötmes iseseisvalt, ilma inimese abita, järglasi.

Järeldus: Risk on aktsepteeritav.

Näide 3.

Maisiliin, kuhu on sisse viidud geen, mis toodab maisil toituvatele teatud liblikaliigi röövikutele mürgist toksiini. Lisaks toodab see mais teatud uut valku VALK1. Muud omadused täpselt samasugused kui tavalisel maisil. Maisi tahetakse kasvatada loomasöödaks üle kogu Eesti, inimtoiduks kasutamine keelatud.

1. Ohu määratlemine ja selle hindamine:

a) Oht 1: Uue geeni väljaristumine ning seega toksiini produtseerimise võime edasikandumine risttolmlemise teel teistele maisisortidele või sugulasliikidele.

b) Oht 2: Putukatel tekib tundetus selle toksiini suhtes.

c) Oht 3: Mürgi tootmine. Toksiin on mürgine ainult röövikutele, kes toituvad maisil, mitte täiskasvanud liblikatele. Röövikud, kes toituvad maisil, surevad, sest mürk blokeerib nende närvisüsteemi, nad ei tunne enam nälga ega taha enam süüa. Teistele elusolenditele see mürk mingit mõju ei avalda. Mürk on toksiline kolmele Eestis esinevale liblikaliigile – harilikule päevakoerale, koerliblikale ja kapsaliblikale.

d) Oht 4: VALK1 seedub inimese seedekulglas aegalselt ja on seega potentsiaalne allergeen. Loomade seedesüsteemis seedub valk kiiresti.

2. Tõenäosuse hindamine, et oht realiseerub:

a) Ohu 1 suhtes: Sugulasliike maisil Eestis pole. Seemnemaisi Eestis ei kasvatata. Tõenäosus geeni edasikandumiseks ja levikuks looduses puudub.

b) Ohu 2 suhtes: Kuna maisi kasvatatakse Eestis piiratud aladel, on putukate hulk, kes on toksiinile eksponeeritud piisavalt pika aja vältel, väike. Tõenäosus madal.

c) Ohu 3 suhtes: Maisil toitunud röövikud surevad. Ohu realiseerumise tõenäosus on kõrge.

d) Ohu 4 suhtes: Mida kauem on valk seedekulglas, seda suurem on allergia tekkimise tõenäosus. Seega klassifitseeritakse see valk keskmise tõenäosusega potentsiaalseks allergeeniks.

3. Riski hinnang:

Kuna maisi kasvatatakse Eestis vähe ja mitte suurtel põldudel, pole sel maisil võimalikult toituvate ja seega surmale määratud liblikaröövikute arv kuigi suur. Need liblikaliigid on Eestis tavalised ja osa isendite surm ühes paigas ei kahjusta kogu populatsiooni. Risk elusloodusele on aktsepteeritav.

Isegi kui peaks tekkima mõnes kohas selle toksiini suhtes kindlate putukate populatsioon, on mõju põllumajandusele väike, kuna seda toksiini ei kasutata teiste põllukultuuride puhul putukatõrjeks.

Kuigi mais on mõeldud ainult loomasöödaks, on alati võimalik, et mõni pahatahtlik või teadmatu põllumees kasutab seda maisi inimese toidu tootmiseks. Kuna VALK1 on raskesti seeditav, võib ta tekitada inimestel seedehäireid ja allergiat. Kuigi allergia tekkimise tõenäosus on keskmine ja senini pole seda suudetud tõestada, on risk siiski olemas. Samas kasvatatakse seda maisi ainult loomasöödaks ning inimtoidu saamiseks vajalikke maisitõlvikuid Eestis ei valmi, niisiis on võimalus selle maisi kasutamiseks inimtoiduna peaaegu välistatud. Isegi kui saadaks tõlvikuid, mida võiks kasutada inimtoiduks, on sellele maisile eksponeeritud tarbijate hulk kaduvväike.

Samuti ei saa olla suured tarbitavad kogused ning võimalus allergia tekkeks on väike. Järeldus: allergia tekkimise tõenäosus on keskmine, kuid võimalike inimtarbijate hulk on piiratud, samuti on söödavad kogused väga väikesed. Võimalus, et võltsprodukti suudetakse toota allergia tekkeks piisavalt suurtes kogustes ja pika aja vältel, peaaegu puudub.

Järeldus: risk on aktsepteeritav.

Näide 4.

Kartulisort, kuhu on sisse viidud geen, mis toodab teatud uut valku VALK2. Muud omadused täpselt samasugused kui tavalisel kartulil. Kartulit tahetakse kasvatada tööstuslikuks otstarbeks tärklise saamiseks üle kogu Eesti.

1. Ohu määratlemine ja selle hindamine:

a) Oht1: Uue geeni kandumine risttolmlemise teel teistesse kartulisortidesse või looduslikele liikidele.

b) Oht 2: VALK2 seedub inimese seedekulglas aegalselt ja on seega potentsiaalne allergeen. Loomade seedesüsteemis seedub valk kiiresti.

2. Tõenäosuse hindamine, et oht realiseerub:

a) Ohu 1 suhtes: Eestis ainsad looduslikud kartuli sugulasliigid on harilik ja must maavits, mis kartuliga ristandeid ei anna. Tõenäosus risttolmlemiseks looduslike sugulasliikidega puudub. Kartuli õietolm võib kanduda teistele kartulipõldudele, tõenäosus suur.

b) Ohu 2 suhtes: Mida kauem on valk seedekulglas, seda suurem on tõenäosus, et ta võib tekitada allergiat. Seega klassifitseeritakse see valk keskmise tõenäosusega potentsiaalseks allergeeniks.

3. Riski hinnang:

Kartulit ei kasvatata seemnetest, seega ei ole risttolmlemine ohtlik põllumajandusele ega ka mahepõllumajandusele.

Kuigi kartul on mõeldud ainult tärklise tootmiseks, on alati olemas ka inimese söögilauale sattumise võimalus. Kuna VALK2 on raskesti seeditav, võib ta tekitada seedehäireid ja allergiat. Kuigi allergia tekkimise tõenäosus on keskmine ja senini pole seda suudetud tõestada, on risk siiski olemas.

Kartulit kasutatakse Eestis toiduna laialdaselt ja suurtes kogustes, kuuludes igapäevasesse söögisedelisse. Kuigi käesolev kartulisort on mõeldud eranditult tööstuslikuks kasutamiseks, ei saa seejuures aga täielikult välistada juhuslikku või pahatahtlikku sattumist toidulauale. Ilma täiendavate piirangute rakendamiseta on risk mitteaktsepteeritav.

Järeldus 1: risk on mitteaktsepteeritav. Täiendavate piirangute rakendamisega on võimalik hoida GM kartuli sattumine toidulauale minimaalsena.

Järeldus 2: risk hinnatakse aktsepteeritavaks pärast seda, kui taotleja esitab meetmete plaani kartuli juhusliku toidulauale sattumise vältimiseks ja kohustub üldsust teavitama GMO söömisega seotud ohtudest.

Allikas:
E. Truve, M. Koppel, L. Eek ja T. Levandi „Kuidas hinnata GMOde mõju inimestele ja loodusele?“, Keskkonnaministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli 2008. aasta väljaanne, kaasrahastanud ÜRO Keskkonnaprogramm.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta