Igatsus lüheldase metsavahi järele võttis just sel talveharjal minus maad. Tulin kord kaugelt Setumaalt ja tunne oli natuke kodune kui Toomaisu mulle peale tuli.
- Marek Vahula lood
- 6. november 2024
Kuna käes oli argipäev, siis ei lootnudki ma teda kodust leida, vaid ikka töömaastikult ehk mägede maailmast. Kutsuv saehääl kostis kaugelt eemalt kõrva. See kutsus mind enda poole.
Orgude, ooside, mõhnade ja lohkude keskel hakkasin Toomast taga otsima ja seda ikka saevingumise heli järele.
Talvine lühike päev pani mind kiirustama. Et veel ühest kohtumisest osa saada ja metsavahi suurt sõprust tunda. Pea tunnike kulus, kuni noorendikku hooldav mees silmapiirile ilmus.
Ta ei ehmatanud ega midagi, vaid küsis, et kust ma tulen ja kuhu teel olen. Ja meie pooletunnine vestlus saigi otsa. See kinnitas, et minu elu suurim sõprus otsa lõppenud ei ole. Kui saehääl vähehaaval kõrvust kadus, sündis hinge veel suurem igatsus järgmise kohtumise järele.
Metsavaht, kes mulle kohtumiste maailma kord kinkis, jäi kutsuvalt ootele ja kinnitas, et ootab mind ka edaspidi. Kohtumised Toomaga olid alati jutustavad ja see vaikus, mis kaugel Setumaal mulle külla kord tuli, viiski mind jälle metsavahikordoni manu. Sõna ja elujätku otsima.
Neeruti, talv, 1995/1996
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
