Alustuseks räägib Katrin (45), kuidas ta lapsepõlves Kalamaja ümbrusest hulkuvaid kasse püüdis. «Tõin kassipoja koju ja ütlesin emale, et vaata, siinsamusel, meie ukse taga, oli näljane kassipoeg, kräunus ja tahtis tuppa saada. Tegelikult olin hirmsat vaeva näinud, et kassipoeg kusagilt Kalamaja puukuurist kätte saada,» naerab Katrin.

Nii õnnestus tal, vaatamata ema kehtestatud rangetele reeglitele loomapidamise osas, nagu muuseas korterisse kokku meelitada mitu merisiga, kaks kassi ja tagatipuks ka üks koer. Katrini loomaarmastus oli ema vastupanuvõimest lihtsalt palju-palju suurem.

Praegu kasvatab Katrin hobi korras tõukoeri. Õues silkab neljajalgseid sõpru ringi nii aedikus kui ka vabalt ning toas haugatab iga laua alt vastu üks kutsu. Lisaks neljale austraalia karjakoerale, kolmele lõuna-vene lambakoerale, kahele bullterjerile, ühele skye terjerile ja tibatillukesele chichuahua’le kuulub Kati koduloomaaeda veel väärikas vietnami rippkõht-siga, mõned küülikud, neli hane, kolm siidikana, kuus segaverelist kana ja üks albiino part.

«Mulle meeldivad loomad ja taimed,» ütleb Katrin uhkelt ... ent tuleb tunnistada, mitte eriti üllatuslikult. «Olen kogu elu mõelnud, et tegelikult kuulun ma maale. Läksin ju kunagi linnatüdrukuna agronoomiatki õppima.»

Ehkki hing ihkas, ei saanud Katrin varem kui kaks ja pool aastat tagasi maale tulla. «Olen kogu aeg mõelnud, et ka teistel hea oleks,» ütleb Katrin. Aga enam ei pea ta oma iseseisvunud poegade pärast muretsema ja väike Mia-Mari võib nüüd nautida nii linna- kui maamõnusid.

Uut kodu otsima hakates ei vaadanud Katrin alguses Pärnumaa poolegi, sest see oli tema jaoks liiga kauge kant. Ta hoidis silma peal hoopis Läänemaal ja Lääne-Virumaal.

«Aga kõik majad, mida vaatamas käisime, olid sellised, et lapsed ütlesid juba teed nähes, et kuule, mamma, seda me ei osta. Pildi peal olid kõik ilusad, aga kohapeal selgus, et ühel pool maja polegi katust või et majas pole elektrit.»

Ühel heal päeval hakkas talle kinnisvaraleheküljel silma uus pakkumine. Niipea, kui ta sellest majast lillede õitseajal tehtud pilti nägi, otsustas Katrin, et see tuleb oma silmaga üle kaeda. «Ja kui siis kohale jõudsime, ütlesid lapsed, et kuule, mamma, see on vale koht – sina vaatad ikka selliseid maju, mis kohe kokku kukuvad!»

Ehkki maja välisvooder oli silikaattellistest – ega ta ilus olnud, tunnistab naine –, nägi ta oma vaimusilmas kohe, et sellest saaks asja. Mõeldud, tehtud. 750 000 krooni maksnud uus kodupretendent oli nende pere jagu.

Iga algus on raske. See kehtib isegi täituvate unistuste puhul. «Algul tuli ikka masendus peale – vesi oli kaevus, WC nurga taga õues,» loetleb Katrin. «Linnas on lihtne. Kui öösel on vaja midagi osta, siis võid minna lähimasse bensujaama. Siin lähen naabri juurde ja küsin, kas sul on mulle hommikuks kohvi peale koort anda...»

Muidugi käisid naabrid uustulnukat Katrinit ka vastu uudistamas. «Läksid mööda ja astusid sisse ning küsisid, kust ma tulen ja kauaks jään. Mina vastasin, et tulin Tallinnast ja ära ei kavatse minna,» naerab Katrin. Täiesti kindel, et jään!

Külaelanike seas talu nime järgi Adreku-Katiks ristitud naine teab, et palju raskem kui maja üles ehitada on uues kohas uut inimsuhetevõrgustikku luua.

Ebausklikud, võõraid pelgavad kohalikud võivad mujalt sissekolinul teha külaellu sulandumise vaevaliseks, on Kati omal nahal kogenud, kuid ei pannud seegi teda oma otsuse õigsuses kahtlema.

«Tööalaselt suhtlen kogu aeg inimestega. Minu töö ongi inimesi kuulata,» räägib Tallinna psühhiaatriahaigla meeste osakonna statsionaarse ravi keskuses ja Halinga valla turvakodus õena töötav naine. «Kui maale tulen, on mul täielik rahu ja vaikus. Siin on nii, et kui päeva jooksul paar autot mööda sõidab, siis on hästi. Koerad on Tallinnast tulnud ja erutuvad, kui autot näevad. Nemad tahavad autot näha, mina ei taha.»

Katrin tunneb, et linnakorteris elades murduks ta loomus peagi. «Maakodu on minu rahu-oaas.»

________________________

Lugu on ilmunud ka Naistelehe Nipiraamatus nr 20, oktoober 2009.