Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv rääkis Bioneerile võltsravimitest ja ACTA mõjust ravimite müügile.

Paljud inimesed kardavad, et ACTA mõjutab ravimite kättesaadavust? Kas Eesti ravimiturul muutub midagi, kui Eesti peaks ACTAga liituma? Kas geneeriliste ravimite kättesaadavus võib tulevikus muutuda?

ACTA tekstis ravimitest eraldi ei räägita. Kõik mis võib ravimeid puudutada, on seoses intellektuaalse omandiga, kaubamärkide ja patentidega. Arenenud riikide ravimivaldkonda ACTA otseselt ei puuduta. Pigem nähakse siin teatud takistusi nn kolmandate riikide jaoks.

Patendi ja kaubamärgi kaitse on ikkagi lokaalne, seotud kindlate riikidega. Seega on palju arenguriike, kus patendid/kaubamärgid ei ole registreeritud ja seetõttu võib nendes riikides ka mujal patendiga või kaubamärgiga kaitstud ravimeid toota ja müüa.

Miks siis aga mitmed abiorganisatsioonid ravimite puhul murekohti näevad? Nimelt tuuakse siin välja seda, et ACTA muudab transiitkaupade kontrolli korda. Senimaani näiteks Euroopa Liit transiitkaupu ei kontrollinud. Tulevikus kuuluksid ka transiitkaubad kontrollile. Kui mõne riigi transiiditsoonis avastatakse näiteks selle riigi kaubamärgiõigusi rikkuvad tooted, siis saaks tulevikus need saadetised kinni pidada. Praegu seda ei saa.

ACTA puhul räägitakse palju nn kaitsest võltsravimite vastu. Kas Eestis on võltsravimid probleemiks? Kui palju Eestis võltsravimeid esineb?

ACTA eesmärk on kaitsta intellektuaalse omandi õigusi ehk võidelda võltsimise vastu. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on üks kümnest maailmas müüdavast ravimist võltsitud. Ravimivõltsingud on maailmas suureks probleemiks, kuna ravimid on kallid ja nende kvaliteeti (õigsust) on niisama peale vaadates väga raske hinnata.

Arengumaades on nn ebaselge päritoluga ravimite osakaal ulatuda pooleni kõikidest kasutatud ravimitest. Ka arenenud riikides avastatakse võltsravimeid aina enam. Venemaa kohta on avaldatud hinnanguid, et seal võib legaalses tarneahelas liikuvatest ravimitest võltsingud olla kuni viiendik.

Eestis ei ole minule teadaolevalt apteekides võltsinguid avastatud. See muidugi ei tähenda, et neid meil ei ole. Siiski on Eestis võltsravimeid avastanud toll postisaadetistes.

Võltsravimite puhul on esimeseks piiravaks teguriks tarneahela suletus ehk ravimitega saavad tegeleda ainult vähesed, litsentseeritud, rangelt kontrollitud ettevõtted. Ravimeid võib väljastada ainult apteegist, see seab võltsravimite sisseimbumisele suured piirid. Samas näitavad Euroopas korduvalt tehtud uuringud, et internetist tellitud ravimitest on viletsama kvaliteediga võltsravimid 50-90%. Enamasti asuvad sellised internetimüüjad arenguriikides. Eelmisel aastal oli näiteks juhtum, kus ennast Kanada internetiapteegina reklaaminud firma asus hoopis Venemaal ja võltsis oma koduleheküljel usaldusväärsuse suurendamiseks Euroopa Liidu Farmaatsiagrupi logo ja luba.

Inimestele tekitab segadust, mis on võltsravimid ja mis on geneerilised ravimid?

Geneeriline ravim on täiesti ametlikult toodetud ravim, mis sisaldab toimeainet samas annuses kui varasemalt patenteeritud olnud sama ravimi analoogravim. Geneeriline ravim on patentravimiga võrdne ka ohutuse, toime tugevuse ja  kvaliteedi poolest.

Lihtsustatult võib öelda, et kui keegi töötab välja uue ravimi (toimeaine või ravimikombinatsiooni), siis see enamasti patenteeritakse ja patendiaja jooksul saab seda ravimit toota ainult üks tootja, patendiomanik. Kui patendi aeg lõppeb, võib sama ravimit toota iga nõuetele vastav tootja. Paljude ravimite patent on ammu lõppenud ja müügil ongi ainult geneerilised ehk analoogravimid. Me ju isegi ei mäleta, mis on näiteks patenteeritud paratsetamooli originaalnimi.

Võltsravim on toodetud selliselt, et tema identiteeti, päritolu või tootjat püütakse varjata ehk turustatakse ravimit mõne teise firma tuntud nime all (või toodetakse ebaseaduslikult veel patendikaitse all olevat ravimit vm). Enamasti on tegemist ikkagi identiteedivõltsinguga ehk pannakse ravimile mõne tuntud tootja kaubamärk. 

Kuidas tarbija saab kindlaks teha, mis on ja mis pole võltsravim? Kas see on üldse võimalik? Kas ravimeid tuleks osta ainult apteekidest ja välistada neti teel ostmist?

Hästi tehtud võltsravimit on "õigest" ravimist väga raske eristada. Enamasti on tema välimus (karp, sisepakend, tablett) õige ravimiga äravahetamiseni sarnane. Ainult spetsialistid, kes ravimeid kogu aeg näevad, võivad suuta õiget võltsingust eristada (näiteks puuduvad karbil mingid triibud, koodid vms). Samas on leitud võltsingud, millel on peened hologrammid ja muud turvamärgid, mida originaalil tegelikult üldse ei ole. Enamasti vajab võltsingu õigest ravimist eristamine laboratoorset analüüsi.

On selge, et kõige suurem oht ebaselge päritoluga ravimite otsa sattumiseks on neid ebaturvalistest kohtadest muretsedes. Üks suurim ravimivõltsingute allikas on internetikaubandus.

Kui tavaline inimene vajab ravimit, ostab ta selle mugavalt apteegist. Internetist tellitakse ravimeid tavaliselt kindlal eesmärgil: enamasti soovitakse sellist ravimit, millele oleks vaja retsepti, aga seda ei ole. Enamasti on sellisteks ravimiteks potentsiravimid (Viagra, Cialis) või uinutid jt psühhotroopsed ravimid.

Paraku on näidanud uuringud, et enam kui pooled sellised ravimitellimused ei saabu iialgi adressaatideini, kuigi raha on makstud. Kui tellitud tooted siiski saabuvad, siis on nad enamasti ebakvaliteetsed võltsingud, mis ei sisalda üldse toimeainet või sisaldavad seda vähem. Võltsravimid võivad sisaldada muid ohtlikke aineid lisaks.

Pornolehekülgi ja internetiapteeke peetakse ka kõige suuremateks krediitkaardiandmete müüjateks, sest enamik kliente ei alusta paljastamishirmus nende vastu kriminaalmenetlust.

Teine (meil eriti piirialadel levinud) müügiviis on "kotikaubandus" ehk müüakse nn "vene ravimeid", mis võivad küll olla ostetud mõnest apteegist, aga kuna Venemaa ravimitööstuse tase on väga ebaühtlane ja kõiksugust kahtlast kraami liigub ka apteekides palju, on nii ebakvaliteetse ravimi ostuvõimalus suur.

Kuidas on võltsravimitega lood meie naaberriikides?

Venemaad peetakse India kõrval üheks suuremaks ravimivõltsingute päritoluriigiks. Venemaal aitab ravimivõltsingute laia käibimist (ka legaalsetes apteekides) soodustada see, et retsepti nõutakse apteegis ainult narkootikumide puhul ja praktiliselt kõiki teisi retseptiravimeid saab osta vabalt, ilma retseptita.

Venemaal meile sarnast haigekassa poolt ravimite kompenseerimist ei ole (v.a kindlad patsiendirühmad - Suure Isamasõja invaliidid jm). Kontroll apteekide ja laiemalt ravimituru üle on nõrk. 

Ka Lätis on probleemiks piirikaubandus Venemaaga. Lätis kompenseeritakse patsientidele retseptiravimeid suhteliselt väheses määras ja patsientide omaosalus on meie omast veel palju kõrgem. See soodustab samuti "musta turu" tekkimist, kust loodetakse leida odavamaid ostuvõimalusi.

Soomes on väga range ravimite tarnesüsteem, kus on kaks hulgimüüjat ja väga rangelt reguleeritud apteekrite järelevalve all olev apteegisüsteem. Võltsingute teemat on küll laialt teadvustatud, aga juhtumeid esineb üliharva - samuti nagu meilgi, avastatakse neid mõnikord postitollis.

Kuidas määratakse ära, milliseid ravimeid apteek müüb? Kas vastab tõele, et paljud moodsamad ja tõhusamad ravimid (nt vähiravimid) ei jõuagi meie apteekidesse, sest need pole Haigekassa soodustusega ja on tavatarbijale liiga kallid?

Apteek võib väljastada ainult Eestis Ravimiameti müügiloa saanud ravimeid. Lisaks võib müüa veel Euroopa Ravimiametis tsentraalselt müügiloa saanud ravimeid, mis siis saavad automaatselt müügiõiguse kõikides EL liikmesriikides. Hoolimata sellest, et ravimil võib näiteks Soomes müügiluba olla, kui tal Eestis ei ole, siis seda Eestis müüa ei saa.

Müügiluba saab taotleda ainult ravimi tootja (müügiloa hoidja). Keegi teine (näiteks hulgimüüja, apteek või mõni huviline) seda teha ei saa.

Üldiselt on meie ravimiregistris piisav hulk ravimeid (lisaks veel kõrgtehnoloogilised Euroopa ravimid), kuid haigekassa kompenseerimissüsteemi jõudmiseks peab müügiloa hoidja läbima teise, küllaltki keerulise menetluse, mis võib kesta aastaid.

Meie haigekassa on võtnud praktilise suuna, et kompenseeritakse odavamaid ja lihtsamaid ravimeid võimalikult laiale abivajajate ringile. Seega, erilised ja seetõttu enamasti ka väga kallid ravimid satuvad soodusnimekirja väga harva ning ka siis on ravi saavate patsientide arv väga piiratud.

Paraku on suund sinna, et mida uuem ja innovaatilisem ravim tuleb, seda kallim ta on. Ja kui ravim haigekassa soodusnimekirja ei saa, siis patsiendid neid osta ei jõua. Muidugi on see valikute küsimus, kas pikendada vähihaige elu ühe aasta võrra või soodustada 100 hüpertooniku ravi. Vähihaigele on iga päev tähtis, kuid 100 ravitud hüpertoonikut annab ühiskonnale paremini tagasi. Siin ei ole probleem mitte niivõrd ravimite füüsilises hankimises, kui just selles, et inimesed ei jõua neid kalleid ravimeid osta.

Kas tarbijal on võimalik tellida enda tarbeks ka laiatarberavimitest erinevat ravimivalikut? Kasvõi kallimalt? Kuidas seda tegema peaks?

Praegu on Eestis (ja ka enamikes EL riikides) ravimite postimüük keelatud. Seega ei saa ravimeid ka välismaalt posti teel tellida. Meie apteekides on kättesaadav umbes 5000 erinevat ravimit. Nende hulgast peaks iga haige endale sobiva leidma.

Kui on tegemist väga harva esineva haigusega, mille ravimit meil ei ole või ei sobi ükski meil müüdav ravim meditsiinilistel põhjustel (näiteks on mingid vastunäidustused), siis saab patsient raviarsti taotluse alusel (kui Ravimiamet selle rahuldab) tellida sobiva apteegi kaudu vajalikku ravimit ka kõikjalt välismaalt. Siis aga ei vastuta enam apteek selle ravimi kvaliteedi eest ja ravimi kasutamise riisiko on arstil ja patsiendil.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta