Vabatahtlikkust on pikalt defineeritud kolme põhimõtte abil: vaba tahe, tasustamatus ning kasulikkus. Institute for Volunteering Research leidis aga, et definitsioon vajaks uuendamist, kuna kõiki vabatahtlikke tegevusi ei tohiks helde käega kasutoovateks tituleerida - neis võib peituda ka negatiivset mõju, mis tähelepanuta jääb.

Kui mõtleme vabatahtlikust tegevusest, tahame tavaliselt käsitleda inimeste parimaid külgi ning positiivseid muudatusi, mida nende tegevus võib kaasa tuua.

Briti konservatiivid on vabatahtlikke nimetanud isegi kodanikuühiskonna tukslevaks südameks ning asendamatuks ressursiks vabasektorile ja paljudele avalikele teenustele. Vabatahtlik tegevus toodab ju ka sotsiaalset kapitali – luues võrgustikke ning kogukondi.

Majanduslikegi mõõdikute abil saab vabatahtlikule tegevusele  anda rahaline väärtus, mis ulatub miljonitesse. Priitahtlikkuse tõeline tugevus läheb aga hinnast kaugemale – nii võiks konservatiivide arvates ühiskondliku elu osad, mida oleme pidanud iseenesestmõistetavateks, ilma vabatahtliketa hoopiski kaduda või toimimast lakata.

Kõik vabatahtlikud tegevused ei pruugi olla kasulikud

Sellest hoolimata ei tasu vabatahtlikku tegevust edendada soovides kaotada kriitikameelt. Nimelt, ei tohiks kõike, mis vabatahtliku tegevuse alla liigitub, sildistada kasutoovaks või jätta tähelepanuta need priitahtlikkuse vormid, mille otsest tulusust näha ei ole.

Institute for Volunteering Researchi hinnangul peaksime olema avatud diskussioonile vabatahtlikkuse kasutoovuse osas ning olema valmis märkama ka, et tegevus või tuua hoopistükkis kahju.

Valdav vabatahtliku tegevuse teemaline mõttevool on jätnud tähelepanuta priitahtliku tegevuse sellised vormid, mis üldlevinud käsitluse põhjal mõiste alla ei mahu. Samuti on pikemat aega keeldutud tunnistamast, et vabatahtlik tegevus võib endaga kaasa tuua hoopis negatiivseid mõjusid.

Piiratud käsitlus on Institute for Volunteering Researchi sõnul ohuks arengukavade koostamisel ja otsuste vastuvõtmisel, kui jäetakse välja juhised, kuidas tegeleda vabatahtlike algatuste võimalike negatiivsete mõjudega.

Kahtlused kolmanda printsiibi suhtes

Ka ÜRO definitsiooni kohaselt määratlevad vabatahtlikku tegevust põhimõtted nagu selle tasustamatus, sundimatus ning et sellest on kasu väljapoole vabatahtliku perekonda. Küsimusi kahe esimese printsiibi kohta on esitatud varemgi. Näiteks on arutletud selle üle, kas kulude korvamine või vabatahtlikule tänutäheks tasuta piletite või muu nänni jagamine on vabatahtliku tegevuse raames aktsepteeritav.

Samuti on mõnes ühiskonnas kehtiv nõue õpilaste vabatahtliku töö kohta ning mõned tööandjate poolt algatatud aktsioonid tekitanud küsimuse, kui kaugele saab priitahtlikkuse mõistega minna, millal lakkab vabatahtlik tegevus olemast vaba valik. 

Seevastu definitsiooni kolmandat punkti, vabatahtliku tegevuse kasulikkust või kasumlikkust, pole laiemalt arutluse alla veel võetud.

On ohtralt kirjandust, mis keskendub vabatahtlikkuse positiivsetele mõjudele või kasudele, mis avalduvad vabatahtlikele endile, organisatsioonidele ja kogu ühiskonnale. Nii on leitud näiteks, et vabatahtlik tegevus pikendab priitahtlike eluiga ning tõstab mitmesuguste teenuste arvu ja kvaliteeti, loob sotsiaalset kapitali ja säästab riigi rahakotti.

Vabatahtliku tegevuse ohud

Institute for Volunteering Researchi andmetel on aga kindlaid tõendeid, et vabatahtlik tegevus võib olla ohtlik või kahjulik nii ühele vabatahtlikule, organisatsioonile kui ka laimale kogukonnale.  

Vabatahtlikud võivad niisiis läbi põleda, abipäästjatel võib tekkida traumajärgne stressisündroom jne.  Samuti võib vabatahtlikke kaasavates organisatsioonides olla paigas reeglid, mis reguleerivad vabatahtlike poolset ühenduse varustuse, hoonete heaperemehelikku kasutamist, vargust või muud sarnast olukorda.

Kui juba mainitud traumajärgset stressi võib käsitleda kui vabatahtliku tegevuse kavatsemata negatiivset mõju, siis leidub näiteid ka tahtlikest kahjulikest tulemustest. Seda näiteks sotsiaalse kapitali paigutamisel või ära kasutamisel.

Vabatahtlikust tegevusest rääkides jäävad aga sageli võimalikud kahjuliku mõjud käsitlemata, sest keskendutakse definitsiooni kolmandale punktile, mis iseeneses negatiivsed mõjud juba välistab.

Ometi on ekslik järeldada, et igasugune vabatahtlik tegevus toob vaid kasu, ning keskenduda vaid vabatahtlike maksimaalse kaasamise edendamisele. Kui juba definitsioonis rääkida vaid kasust, siis jäävadki vabatahtlikkuse isiklikud kui ka laiemad võimalikud negatiivsed mõjud ennetamata või leevendamata.

Allikas: Institute for Volunteering Research

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta