Niisiis – selleks, et kuhugi kuuluda, tuleb meil välja näha nagu need, kelle seas olla tahame. Tuleb olla oma. Selleks saab kasutada teatud tegevusi, mida edaspidi nimetame keha tehnikateks.

Keha tehnikad on tegevused, mida kasutatakse, et muuta inimene st tema keha kultuuriliselt vastuvõetavaks, kultuuriomaseks. Keha tehnikad loovad, kehtestavad, muudavad ja põlistavad kultuurilisi norme, mille alusel inimest teatud kultuuriruumis määratletakse ja mille kaudu või mida kasutades määratleb inimene ennast ise. Põhimõtteliselt saab rääkida kahte tüüpi tehnikatest – kehatehnikad ja kehamuutmistehnikad.

Kehatehnikate idee sõnastas 20. sajandi alguses prantsuse sotsioloog Marcel Mauss. (Tema peateos “Essee kingist” on nüüdseks ka eesti keelde tõlgitud.) Kehatehnikad on loomult instrumentaalsed – inimese keha on instrument, vahend, millega tuleb tegutseda ning mida kasutada vastavalt kultuuriomastele normidele.

Kehamuutmistehnikad on tegevused, mida kohandatakse keha välimusele, kudedele (väga sageli on selleks nahk, aga ka skelett, hambad, juuksed ja küüned), et anda sellele soovitud välimus. Kehamuutmistehnikatest on hakatud enam rääkima 20. sajandi teisel poolel ning ühist nimetust, millega seda tähistada, ei ole. Jäägem siis kehamuutmistehnikate juurde.

Kui me räägime kehale kohandatavatest tehnikatest, siis tundub esmalt mõistlik lähtuda ka sellest, et meil on tegelikult samaaegselt kaks keha – bioloogiline ja kultuuriline. Need kehad on eristatavad ja samas eristamatud. Nad kasutavad samaaegselt üksteist materjalina ja taasloovad ning -toodavad teineteist. Mütoloogiast tuntud madu Uroboros, kes iseennast sabast sööb, võiks seda kahe keha kooseksisteerimist ehk kõige piltlikumalt kirjeldada.

Sageli tekib meil eelootus, et kui me räägime inimese kahest kehast – kultuurilisest ja bioloogilisest – siis on üks ülevam kui teine. Aga selline lähenemine ei vii väga kuhugi. Keha tehnikate puhul on bioloogiline keha ühtaegu nii materjal, instrument kui ka kultuuriliselt konstrueeritud keha kandja. Kultuuriline keha on kasvanud ning kasvatatud kehasse ja sageli märgistatud selle kudede sisse.

Kehale rakendatavad tehnikad on seotud normatiivsusega, kehatehnikad käitumusliku ning kehamuutmistehnikad välimusega seotud normidega. Nägemus ja arusaamine sellest, mis on norm ja normaalne, on nende tehnikate kasutamise tulemus.

Tehnikate muutumine kommeteks ja harjumuseks on osa sellest nähtusest, mida Foucault kirjeldab oma Panopticoni teoorias: kogu aeg on kuskil keegi, kes meid jälgib ja kontrollib ning selle teadmise valguses (või hirmus) jälgime ja kontrollime me end ka ise. Suur osa kehalistest tegevustest moodustab meie harjumusliku pagasi – need on tegevused, mille puhul ei esitata küsimusi, milleks see vajalik on või miks nii tehakse. Neid lihtsalt tehakse: käiakse juuksuris, istutakse teatud moel, süüakse ja magatakse nii nagu on õige, kantakse lipsu, värvitakse huuli jne.

Kui elu sel moel jälgime hakata, siis koosneb see hämmastavalt paljudest tehnikatest, mida me oleme õppinud oma vanematelt või koolist, õpime elu jooksul juurde (käime kursustel või loeme ajakirjadest) ning õpetame edasi oma lastele. Sest nii on õige ja sageli, nii meile tundub, muudavad teatud tehnikad meie elu lihtsaks, selgeks, kindlalt määratletuks ja kohaseks. Need annavad meile kuulumistunde.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta