Tuuleenergia arendusprojektide elluviimine tekitab küsimusi nii kohalikes kogukondades kui ka riigiüleselt. Kellele kuulub otsustusvõim ja kas kõigile turuosalistele kehtivad samad mängureeglid? Kas lähtuma peab koduhoovide soovist või riiklikust energiajulgeolekust? Kuidas saavutada mõistlik konsensus, et võitjateks oleksid tarbijad, tuuleparkide läheduses elavad inimesed ning riik tervikuna?

 

Keskkonnaagentuuri andmetel on Eesti Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses ühe madalama tuuleenergia võimsusega riik 100 000 elaniku kohta. Euroopa Liidu keskmine tuuleenergia võimsus 100 000 elaniku kohta on 43 MW, meie naaberriikides Soomes 123 MW ja Rootsis 154 MW. Eestis vaid 28 MW. Kuigi riiklik siht on minna taastuvenergia lahendustele üle, ei soosi tänased planeerimismenetlused ajaraamis püsimist.

Maastikuarhitektuuribüroo AB Artes Terrae juhatuse liige Heiki Kalberg selgitas, et Eestis seisab taastuvenergia vajaduste eest Kliimaministeerium, planeerimise eest aga Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Tuuleparkide planeeringuid on võimalik algatada erinevaid planeerimismenetlusi läbides - mis võiks justkui luua rohkem võimalusi - kuid millest igaühel on täna mitmeid olulisi puuduseid, mis võivad pärssida tuuleenergia võimsuste turule tulekut.

„Kui kohalikul omavalitsusel on kehtestatud üldplaneering, milles on määratud ka tingimused tuuleparkide osas, siis saab alustada detailplaneeringuga. Paraku aga ei ole mitmetes üldplaneeringutes tegeletud tuuleenergeetika teemaga, kuna see nõuaks kohaliku omavalitsuse poolt lisarahastust nii planeerimisel kui mõjude hindamisel. Kokkuvõtvalt tuleb arendajatel alustada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga, mis toob kaasa päris arvestatava pikkusega uuringute- ja läbirääkimiste perioodi. Kohaliku tasandi planeeringu puhul teeb otsuse kohalik omavalitsus. Omavalitsus saab määrata kui suurt tuuleparki teha. Kui omavalitsus ei taha teha suurt tuuleparki või mitut tuuleparki, siis saab ta seda oma tingimustega vastavalt seada. Näeme, et nii mõneski vallas on arendused toppama jäänud, sest kohalike elanike ja vallavolikogu tasandil ei olda üksmeelel. Seni veel kasutamata, kuid mõnel pool kaalumisel, on tuuleparkide arendamine läbi riikliku eriplaneeringu. Selle eeliseks on, et planeeringulahendus ei muutu kohaliku poliitika osaks, kuid puuduseks, et otsustajaks on riik, kes võib, aga ei pea kohaliku omavalitsuse arvamusega arvestama,“ selgitas tuuleparkide planeeringute elluviimise tänaseid võimalusi Kalberg.

Ta nentis, et suured käärid on nii omavalitsuste protsessides kui ka nõuetes, mida arendajatele kehtestatakse.

„Kohati puudub sünergia nii ministeeriumite-vahelises koostöös kui ka riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Reeglid, mis kehtivad ühes piirkonnas, on teises omavalitsuses hoopis karmimad ja vastupidi,“ kirjeldas Kalberg ja tõi näitena esile,  et kui Eestis oleks tuuleparkide arenduseks kehtestatud selgemad riiklikud regulatsioonid või piirnormid, oleks nii kohalikel omavalitsustel kui ka arendajatel selgemad võimalused nii planeerimise kui arendusfaasis, mis võimaldaks ka sujuvamalt tuuleparke arendada.  

„Näiteks, ei ole määratud, kui kaugel võib tuulik elamutest paikneda. Selle küsimuse üle vaieldakse igas omavalitsuses eraldi. Puudu on tuulikute tekitatavale madalsageduslikele helidele kohalduvad piirnormid ning juhised, kuidas kavandatavate tuuleparkide puhul nende vastavust hinnata. Kuna seda ei ole määratud, kestavad mitmetes omavalitsustes pikad vaidlused, kas ja kui kaugel asudes võivad tuulikud põhjustada erinevaid tervisehädasid. Need on vaid üksikud näited, mida saaks selgemalt reguleerida ning seeläbi ka taastuvenergia projektide elluviimist aidata,“ rõhutas Kalberg.

Planeerija nendib, et normväärtuste loomine on muudes valdkondades tavapärane ja sellest võiks eeskuju võtta ka taastuvenergia arendamisel. „Nii nagu ei vaielda ehituses tuleohutuskuja, liikluses lubatud piirkiiruse või keskkonnakaitses puurkaevu sanitaarkaitseala üle, ei peaks teatud normide üle vaidlema ka tuuleparkide arendamise regulatsioonide osas, sest see võib oluliselt pikendada planeerimisfaase ja ajakulu, mis takistab uute võimsuste turule tulekut.“

Kauplemine nii riigi kui inimeste tasandil jätkub

Põhjamaise taastuvenergiaprojektide arendaja Vindr Eesti juht Marko Viiding lisas, et arendajate vaates on problemaatiline just prognoosimatu ajaprotsess. „Soovime teha kohalike kogukondadega planeerimisprotsessis koostööd, kuid kuna mängureeglid on erinevates valdades ja ka riigiüleselt erinevad, siis nii nagu on palju arvamusi, on ka palju võimalusi – see aga võib viia projektide venimiseni,“ nentis Viiding.

Ta tõi näitena esile, et näiteks ühes Eesti vallas alustasid arendajad paar aastat tagasi kohaliku eriplaneeringuga, et piirkonda uusi taastuvenergia võimsusi arendada ning energiajulgeolekut tugevdada. Kuna protsess on liikunud väga aeglases tempos, siis on osad arendajad kaalumas riikliku eriplaneeringuga alustamist.

Kalberg lisas, et riikliku eriplaneeringu puhul on planeeringu protsessi töö sisu põhimõtteliselt sama nagu kohaliku eriplaneeringu puhul, kuid otsuse teeb riik, mitte kohalik võim. Lähtuma peab siis ka sellest, kas piirkonna arenduse osas on riiklik või isegi rahvusvaheline huvi. 

„Nii riiklikul kui kohalikul eriplaneeringul on omad head ja vead – riikliku eriplaneeringu puhul võib prognoosida, et pärast uuringuid ja mitmete osapoolte koostööd võib tulemus tulla kiiremini, kuid kohalike inimeste meelsus on sageli seetõttu negatiivsem, sest sel juhul ei ole neid protsessi olulisel määral kaasatud, nagu seda kohaliku eriplaneeringu puhul tehakse. Kohaliku eriplaneeringu puhul jätkavad arendajad individuaalseid läbirääkimisi, teadmata, kaua protsess veel kestab, sest omavalitsustes on ju lisaks tuuleenergiale vaja tegeleda ka muude teemadega, alates lasteaiakohtadest ja lõpetades lumetõrjega kohalikel teedel. Kuna planeerimisprotsessid on erinevad, siis valmivad ka tuulepargid erinevatel alustel ning see võib mõjutada tervikuna energiaturgu,“ nentis Viiding.

Viiding hindas, et sõltumata erinevatest planeerimisprotsessidest suureneb lähiaastatel  Eestis tuuleenergia tootmine, sest riigil on tugev vajadus nii energiajulgeoleku kasvatamiseks kui ka uute võimsuste turule liitmiseks, et tugevdada Eesti konkurentsipositsiooni energiaturul ning tagada tarbijatele mõistlikum energia kättesaadavus.  „Kuid seni, kuni energiaturu arenduste protsessid ei ole turuosaliste jaoks ühtselt selged, jätkub nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste ning arendajate vahel tammsaarelik võitlus – kellele jääb tõde ja kellele võim,“ võttis Viiding kokku.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta