Üks ammu kadunud must-valge foto räägib siiamaani. Ta räägib ühest kooli lõpuaktusest ja seda ammustel aegadel.

Kui Kadrina kool hakkas läbi saama ehk lõppema, tuldi kokku lõpuaktusele. Inimeste seas oli ka minu enda metsavahipaar – Elvi ja Toomas. Need kaks, kes mulle oma maailma kord kinkisid ja seda nii tegid, et ainult meie kolm seda teadsime. Lõpupildil olen siis laval suures
plaanis mina ja eemalt istujate seast on ainsad hoomatavad nemad kaks.

Saatus tõi Neerutimaa mägedesse kord metsavahipaari. Saatus ei kinkinud neile oma pärislast ja nende hoovipealseks sain nii hoopis mina. Sõprus ja armastus kestis mitu pikka aastat kuni viimane koolikell märku andis, et uut saatust tuleb suurest ilmast otsima minna.

Ja pildike kolmest saatusekandjast saigi juhuse läbi tehtud just sellisena, kus mina ja nemad kaks pildi peal oleme. Saatusest jutustav foto kadus elutuulte keeristes. Need, mis saatust vahel muudavad ja mis harva pildi peale ära mahuvad. Jutustav ja kadunud must-valge lõpupilt sai nüüd lühipalaks jutustatud. Sest üks jutustav saatus niikuinii ainult pildi peale ära ei mahu.

Kadrina, 1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta