Maailma geopoliitilisel kaardil tuleks arvestada vähemalt kolme erineva tulevikustsenaariumiga, mis Eestile tähendavad vähem või rohkem seotud käsi välis- ja majanduspoliitikas. Maailma kasvava blokistumise korral allutatakse majanduselu julgeolekuhuvidele ning Euroopa strateegilist autonoomiat ei õnnestu ellu viia.

Lootused Lääne väärtuste ja reeglite alusel toimuvale üleilmastumisele selle endisel kujul on praeguseks lõplikult surnud. Põhjuseid on vähemalt kolm:

Jõupooluste pilt maailmas on muutunud. Uued tõusvad majandusvõimud, just Aasias, tahavad oma  positsioone tugevdada ja reegleid endale sobivamaks kohendada.
Lääne ühiskonnad pole ise „globaliseerumise valudele“ vastu pidanud, nagu näitasid Brexit ja Trumpi presidentuuri aeg USAs, ning on tagasikäigu sisse pannud, pöördudes protektsionistlikumate lahenduste poole.

Ökoloogilised probleemid ja nendega tihedalt seotud pandeemiaohud tunduvad vähemalt esialgu suruvat maailma pigem lokaalsemate süsteemide suunas.
USA ja Hiina maadlusmatš majandusliku ülemvõimu ja mõjupiirkondade pärast jätkub eeldatavasti veel pikalt. Tõenäoliselt ei suuda siiski kumbki teist maadlusmatilt välja suruda. Hiina ei saa muutuda maailmas sellises mõttes domineerivaks jõuks nagu on pikka aega olnud USA. Tal ei ole selleks ei universaalsemat laadi ideoloogilist baasi ega piisavalt olulisi liitlasi.   

On räägitud  Hiina majanduse totaalsest lahti sidumisest Lääne omast. Seda on raske uskuda, isegi kui USA seda sooviks. Küll aga võib eeldada, et Lääs hakkab tõsiselt pingutama tundlikes kõrgtehnoloogiaga seotud valdkondades Hiinast sõltumatute elutähtsate süsteemide loomisel.  Kui kaugele läheb lääneriikide üldine distantseerumine Hiinast, pole siiski veel selge.

Kolm võimalikku arengustsenaariumi

Esimene stsenaarium: juba alanud  geopoliitiline võitlus jätkub. See toob kaasa maailma tugeva blokistumise ning majanduselu ja muu rahvusvahelise suhtluse nn sekuritiseerimise (julgeolekustamise).  Riikide blokkide liikmetelt eeldatakse mitte ainult julgeolekupoliitilist koostööd, vaid ka lojaalsust blokile kaubandus- ja muus majanduspoliitikas. Kaubandussuhteid konkurentbloki maadega piiratakse, poliitilised ja majanduslikud survemeetmed moodustavad raskelt eristatava „kokteili“.  Püütakse kahjustada konkurendi rahvusvahelist imagot, tituleerides teda potentsiaalseks agressoriks, kelle hegemooniataotlused tuleb resoluutselt tõkestada.

Teine stsenaarium: majanduslik „maadlus“ Hiina ja Lääne vahel  jätkub, kuid madalama poliitilise ja ideoloogilise temperatuuri juures. Lepitakse kokku, et sõjalis-poliitilisi jõuvõtteid  konkurendi autimängimiseks ei kasutata, näiteks juurdepääsu blokeerimist teatud mereteedele või kriitilise tähtsusega loodusvaradele.  Võib eeldada, et EL püüab suurendada oma strateegilist autonoomiat, ta pole huvitatud osalema USA ja Hiina võitluses maailma majandusliidri tiitlile USA käsilasena, vaid püüab suruda läbi  oma huve. Nimetame seda stsenaariumit geoökonoomilise konkurentsi stsenaariumiks. Majandusliku konkurentsiga kõrvuti püütakse kokku leppida ka  rahvusvahelist majandust reguleerivate institutsioonide, nagu Maailmapank ja IMF, rollides.  Erinevate huvide tõttu pole kokkulepeteni jõudmine muidugi kerge.  

Kolmas stsenaarium tekib juhul, kui  võitlus liidripositsiooni pärast maailmas liigub mingitel põhjustel tagaplaanile.  USA ja Hiina võivad näiteks majanduslike või sotsiaalsete probleemide tõttu olla sunnitud oma globaalseid ambitsioone pidurdama. Järgmise suurusjärgu mängijad aga ei suuda end maailmaareenil piisavalt kehtestada, et sündmusi dikteerima asuda. Korralikult funktsioneerivat rahvusvahelist mehhanismi majanduse ja muu elu korraldamiseks maailmas aga ei teki, protsessid kulgevad pigem stiihiliselt. Nimetame seda tinglikult peremeheta maailma stsenaariumiks.

Mõjud Eestile

Esimese, geopoliitilise dominandiga  stsenaariumi puhul  võib eeldada vähemalt teatud perioodiks  Hiina ja Venemaa läänevastase orientatsiooniga partnerluse tugevnemist. Eesti on  sel juhul oma piiril jätkuvalt silmitsi naabriga, kelle eesmärgiks on pigem Lääne kiusamine endale teatud järeleandmiste saavutamiseks kui suhete pikemaajaline stabiliseerimine.  Sealjuures võib ta endale lubada kaunis palju, sest USA  põhihuvi on seoses Hiinaga Aasias.

Eesti on selles stsenaariumis sisuliselt „sundviskes“ – julgeolekualaste murede tõttu sõltub ta eelkõige USAst (ja Suurbritanniast) ja tegeleb pidevalt oma lojaalsuse kinnitamisega transatlantilisele solidaarsusele.  Iseseisvast Eesti välispoliitikast pole sel juhul eriti mõtet rääkida. EL strateegiline autonoomia on selles kontekstis meie jaoks kahtlane termin, kuna võib olla kattevarjuks ELi tuumikriikide liiga „pehmetele “ positsioonidele.  ELi  diskussioonides selle üle, kui jäika Hiina-poliitikat peaks Lääs ajama, oleme ettemääratult jäiga liini pooldajate laagris.  Heal juhul võib selle eest saada vast ka mõningaid majanduslikke boonuseid, näiteks  teatud USA-kesksetes tehnoloogilistes programmides. Majanduspartneritena on nii Venemaa kui Hiina meie jaoks selles stsenaariumis perifeersed.  

Teise, geoökonoomilise konkurentsi stsenaariumi puhul on Eestil paremad võimalused oma geograafilise  asendi  kasutamiseks nii kaubanduses kui kaupade transiidi teenindamises. Poliitilised pinged on väiksemad ja rahvusvahelise äri julgeolekustamisega seotud piirangud nõrgemad kui eelmises stsenaariumis. Venemaa võimalused  Lääne ja Hiina geopoliitilist vastasseisu  ära  kasutades „masti mängida“ vähenevad.  Tema huvi EL-iga normaalseid majandussuhteid arendada  suureneb – enamik Venemaa rahvastikku ja majandust asub ju ikkagi Euroopas, mitte Hiina piirialadel. Mis meetoditega ta seda huvi realiseerida püüab ja kuivõrd see haakub Eesti huvidega, sõltub sisepoliitilistest arengutest nii Venemaal kui Eestis.  

ELi  võimekus rahvusvahelisel areenil väljendub ühtses kaubandus- ja majanduse arendamise poliitikas,  ühised  taristuarendamise projektid on selles stsenaariumis oluliseks vahendiks  Euroopa strateegilise võimekuse tõstmisel. Ka ELi ühise identiteedi tugevdamine on väga oluline.  Juhul kui Eesti suudab näidata, et meie  huvid kattuvad ELi  kui terviku omadega, on lootust saada taolistest projektidest kasu. Näide: Tallinn-Helsingi tunneli rajamine. Kuivõrd taolistes projektides tahetakse näha Hiina (kaas)investeeringuid, sõltub edust ELi ja Hiina huvide kooskõlastamise protsessis.

ELi sees võib riikide vahel tekkida „tõmblusi “ majanduslike ja ökoloogiliste eesmärkide vahel tasakaalupunkti leidmisel või ELi poolt pakutavate standardite aktsepteerimisel.

Kolmanda, ehk peremeheta maailma stsenaariumi puhul  võib tunduda, et Eesti käed on vabamad.  Kui esimeses, teatud määral ka teises stsenaariumis peame arvestama selgete ettekirjutustega, kas näiteks majandussuhted Hiina on  ikka teretulnud,  siis selles stsenaariumis võivad liikmesriigid end vabamalt tunda.

Samas on üksikriikide, eriti väikeriikide jaoks võimaluste ruum küllalt kitsas.  Stsenaariumile iseloomulik ELi ühendavate ja  strateegiliste aktsioonide tahaplaanile jätmine teeb kaunis kahtlaseks näiteks võimaluse, et EL on nõus investeerima Tallinn – Helsingi tunneli rajamisse. Ja selle vastu ei pruugi enam huvi tunda ka Hiina.  Nimelt seostus tunneli idee Hiina jaoks suuresti Põhja-Jäämere meretee kasutuselevõtuga Hiina ja Euroopa vahelises kaubavahetuses, mis oli ta jaoks  prioriteetne just terava geopoliitilise konkurentsi tingimustes USAga, kui poliitilised kriisid ähvardanuks blokeerida lõuna poolt kulgevad mereteed Euroopasse.

Ökoloogilisest aspektist vaadatuna on kolmanda stsenaariumi üheks võtmeküsimuseks see, kas EL jätkab võimendatud rohepööret ka olukorras, kus teised maailma suurvõimud sellega kaasa ei tule.

Lugu on pärit Riigikogu juures tegutseva Arenguseire Keskuse lehelt.

Lugu on kirjutatud enne Venemaa kallaletungi Ukrainale.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta