Lihatööstus ja massiline loomakasvatus on märkimisväärselt panustanud ülemaailmsete kliimaprobleemide tekkimisse, nagu näiteks globaalsesse soojenemisesse ja metsade ning vihmametsade hävimisse. Mõju ulatub aga maismaast kaugemalegi: on tuvastatud, et isegi maailmamere hiiglaslikud surnud tsoonid on suures osas lihatööstuse tagajärg. Eriti hoolikalt on uuritud Mehhiko lahe surnud tsooni, mille pindala pidevalt suureneb. Samas asub maailma kõige suurem surnud tsoon meie külje all, Läänemeres.

Üleväetatud merevesi

Maailmamere kõige suurem surnud tsoon asub meie külje all – Läänemeres.

Veekogude surnud tsoonid kujutavad endast hapnikuvaeseid alasid, kus mitte mingisugust elutegevust enam ei toimu. Veeloomad nagu kalad, krevetid ja muud mereloomad on nendelt aladelt kas ära ujunud või hapnikuvaeguse tõttu hukkunud.

Hapnikupuudus vees on tingitud veekoguäärsete põllumaade üleväetamisest.

Hapnikupuudus ei teki aga üleöö. Seda põhjustab vetikate ja veetaimede liigne vohamine, mis hapniku kiiresti ära tarbivad ning seejärel vees lagunevad. Lagunemisprotsessi järgselt peatub hapniku tootmine vees täielikult ning tekivad n-ö surnud tsoonid.

Fosfor ja lämmastik väetavad veekogusse sattudes ka sealset taimestikku.

Vetikate ebaloomulik vohamine on tingitud veekoguäärsete põllumaade üleväetamisest, mille jäägid jõgede, ojade ja vihmavee äravooluga merre ning järvedesse satuvad. Väetised, nagu fosfor ja lämmastik, ei lagune vees, vaid väetavad veekogudesse sattudes ka sealset taimestikku.

Muuhulgas on liigse väetamise tõttu hakanud meeletult vohama mürgine sinivetikas, mille levikuala kasvab iga-aastaselt ka Läänemeres ning mis mõjutab nii inimeste ja loomade tervist kui ka turismi rannikualadel. Sinivetika aina kasvav vohamine on otseselt põhjustatud jätkuvast põlluväetiste ebasobivast kasutamisest rannikualadel.

Loomakasvatuse teenistuses põllumaad

Kuidas on seotud põllumaade väetamine ja loomakasvatus? Ligikaudu 40% kogu maailma põllumajandussaadustest läheb loomasöödaks. USA loomad tarbivad viis korda enam teravilju kui kogu USA rahvastik. Nõudlus loomsete toodete järgi tekitab olukorra, kus märkimisväärne osa maailma rahvastikust tunneb nälga, samal ajal kui valminud toit söödetakse hoopis loomadele.

Mehhiko lahe surnud tsoonid on ameeriklaste lihatarbimise tagajärg, sest lahte voolavad jõed on reostunud põllumajandusväetistega. Kui massilist loomakasvatust pidurdada, võiks oluliselt vähendada ka põllumaade väetamist, sealjuures inimkonda ära toites. Loomafarmide osakaalu vähenedes saavad talunikud panna rohkem rõhku tera- ja köögiviljade kvaliteedile kui kvantiteedile.

Väetised ei jää põllule

Maailma suurima surnud vee tsooni pindala on hinnanguliselt pooleteise Eesti riigi suurune.

Lisaks Mehhiko lahele on surnud tsoone leitud ka teistest veekogudest, nagu näiteks Omaani lahest, Mustast merest ja Läänemerest. Ka Läänemeres seisukord on väetamise tõttu kriitiline, nagu võime näha muuhulgas ka sinivetika levikust. Hinnanguliselt asub Läänemeres maailma kõige suurem surnud tsoon, ulatudes Eesti pindalast umbes poolteist korda suuremale alale. Selles saab süüdistada peamiselt ümbritsevate riikide farme ja kehvasti reguleeritud nõudeid väetiste kasutamisele.

Kahjuks ei jää meie väetised põllule, vaid satuvad merre. Läänemerd peetakse maailmas traagiliseks näiteks sellest, mis saatus ootab teisi veekogusid, kui nende eest hoolt ei kanta. Surnud tsoonide hulk ja pindala mõjutab nii meie elukeskkonda, ökosüsteemi, majandust kui turismi. Tõenäoliselt hakkasid surnud tsoonid tekkima juba 20. sajandi alguses ning on viimase sajandi jooksul aina kasvanud.

Lugu on pärit portaalist Gorilla.

Allikas: MLER

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta