Kui hull keskkonna olukord on?

Ütleksin, et olukord on peaaegu kriitiline. Peame tegutsema järgmise dekaadi või kahe jooksul ning ülemaailmset süsinikdioksiidi emissiooni vähendama, siis on mingi lootus, et meil õnnestub säilitada elamiskõlblik planeet ka selle sajandi lõpuks.

See on ühteaegu nii pikaaegne kui ka lühiajaline probleem. Pikaajaline, kuna sellest sõltub meie saatus sajandi või kahe pärast, ning lühiajaline, kuna tegutsema peame preventiivselt ja kohe.

Nii et jagate James Lovelocki „Gaia kättemaksus“ välja öeldud seisukohti?

Jah, James Lovelockil on õigus. Mul kulus selle mõistmiseks aastaid. Võimalik tuumareostus või kiirituse oht on tühine. Isegi Tšernobõli mastaapi õnnetus ei kahjusta biosfääri kuigivõrd. Vaikse ookeani parimad korallrahud asuvad piirkondades, kus katsetati tuumapomme. Loodus ei pane seda pahaks, üksnes inimesed panevad ning enamasti valedel põhjustel. Kardetakse ju peamiselt kiirgust ning sellest tingitud vähki. Ometi on maailmas palju suuremaid ohte. Ma tunnen inimesi, kes suitsetavad, ent kardavad tuumaenergiat. Kas see pole totter?

Jah, ka minu Valgevene kolleeg kinnitab, et nii terveid ja tugevaid loomi kui Tšernobõlis pole ta mujal kohanud.

Just, ma olen samuti seda kuulnud. Oma igapäevaelu elav inimühiskond on loodusele palju kahjulikum kui kõige hirmsam tuumaõnnetus. See on õpetlik fakt, kuna näitab, kui hävitav toime on meie argitegevusel. Lovelock soovitas ju vihmametsi tuumajäätmetega pritsida, et inimesi sealt eemal hoida – see on päris hea idee.

/.../ Fundamentaalne tõde on see – ja selles osas on taas Lovelockil õigus --, et samast kogusest tuumakütusest saab miljon korda rohkem energiat kui fossiilsest kütusest. Seega on tuumareaktsioonil alternatiividega võrreldes ka miljon korda väiksem ökoloogiline jalajälg.

Aga kas taastuvenergia, näiteks päikese ja tuule kasutamiseks on juba liiga hilja või pole need piisavalt võimsad?

Neil on kaks peamist puudust. Esiteks ebakindlus. Kui praegu siin Tallinnas aknast välja vaadata, siis pole ei tuult ega päikest, seega – kus on taastuvenergia? Samuti pole need kuigi tootlikud. Sajad tuhanded ruutkilomeetrid Põhja-Aafrikas tuleks katta päikesepaneelidega, et saada piisav elektrikogus. Ilmselt peab see ühel hetkel juhtuma, ent keskkonnakaitsjana olen ma mures ka maa sellise kasutamise pärast. Kui suure osa biosfäärist saame me panna energiafarmide alla, kui samal ajal on vaja toota ka toitu ja inimestele endile peab samuti ruumi jääma? Kõrbi saaks teatud määral laiendada, ent need on samuti osa ökosüsteemist, mida me ei tohiks mõtlematult industrialiseerida.

Olen kindlalt seda meelt, et taastuvenergia on oluline, ent riskantne, kuna see võib osutuda liiga kalliks ning raskesti teostatavaks. Üle ei jää muud, kui kivisüsi, sest ega keegi ju elektrit kinni ei keera. Saksamaa sulgeb oma tuumajaamu ning pool miljonit maja on varustatud päikesepaneelidega. Ent need pool miljonit paneeli toodavad vähem energiat kui üksainus keskmise võimsusega tuumajaam.

Ent kas neljas reaktorite põlvkond pole praegu veel mitmekümne aasta kaugusel?

Erinevas suuruses prototüüpe on katsetatud 300 tunni jagu. Moodulsüsteemid on kättesaadavad tõepoolest paarikümne aasta pärast, ent üksikut jaama võib ehitama hakata kas või homme. Ma ei ütle, et see probleemi võluväel lahendab. Inglismaal ja Soomes ehitatakse praegu IPR-tüüpi vanemaid reaktoreid, aga need on väga raiskavad, tootes elektrit vähem kui 1 protsendist uraanist. Ent jäätmed tuleb alles hoida ja neid saab kasutada uue põlvkonna reaktorites.

Uraan on ju samuti kõvasti kallimaks läinud?

See on probleemiks ainult praeguste reaktorite puhul. Uue põlvkonna reaktorite kütusena saaks kasutada olemasolevaid tuumajäätmeid, mida seni on kasutanud sõjatööstus.

Praegused reaktorid ju eksisteerivad vaid selleks, et saaks tuumapomme toota, elekter on vaid sõjaväe kõrvalprodukt.

Nojah, aga sõjaväel on palju kasulikke kõrvalprodukte, kas või näiteks internet. Iva on selles, et olemasolevatest jäätmetest piisaks uute reaktorite käigushoidmiseks mitmeks sajandiks. Nii et uraani ei pea juurde kaevandama ja ohtlikest jäätmetest saab samuti lahti, kuna uusi jäätmeid tuleb palju vähem ja neil on kõvasti lühem pooldumisaeg.

Ent kuidas inimesi tuumaenergiat usaldama panna? Praegu on ju vaatamata teadlaste kinnitusele, et see on ohutu, levinud hirm, et võib siiski saabuda päev, mil nad on sunnitud tunnistama, et nad eksisid.

See päev tuleb kindlasti. Inimesed teevad vigu ja Tsernobõl oli selle heaks näiteks. See seadis kriitika alla kõikide seda tüüpi reaktorite disaini – kui need omapäi jätta, siis need kuumenevad üle ja lõpuks plahvatavad.

Tuleb välja töötada reaktor, mis on oma olemuselt ohutu. Neljanda põlvkonna reaktorid on just sellised: kõik inimesed võivad jalga lasta ja reaktor jääb iseenesest seisma. Inimesi on aastakümneid pommitatud propagandaga, et tuumaenergia on ohtlik. Ent tuumaenergeetika ei toimi päris nii nagu „Simpsonite“ multikas. Inimesed ei tea ju ka seda, kuidas elekter toimib. Mine Raekoja platsile ja leia mulle keegi, kes teab, kuidas elekter töötab! Aga kõik kasutavad seda hea meelega.

Lugege kindlasti läbi ka ülejäänud intervjuu Mark Lynas’iga ajakirja Tarkade Klubi detsembrikuu numbris!

Allikas: väljavõte Kristjan Kaljundi intervjuust Mark Lynas’iga ajakirjale Tarkade Klubi, detsember 2008, lk 42-47.