Mida õpetas teine vabaühenduste manifest?

Kui võrrelda Riigikogu valimistega, mille eel 2007. aastal kodanikuühendused oma esimese manifesti üllitasid, on linna- ja vallavolikogude mehitamine kraadi võrra keerulisem situatsioon. Parlament on lõppeks üks ja ainus, enam-vähem kindlalt on teada ka erakonnad, kes sinna valituks osutuvad ja nende puhul omakorda inimesed, kes poliitikat kujundavad.

Kui kodanikuühendused olid omavahel olulisemates ettepanekutes kokku leppinud, oli 2006.-2007. aasta vahetusel seega põhimõtteliselt vaja lihtsalt kohtuda kuue erakonna esindajatega, et manifesti tutvustada ja parteide seisukohtadest sotti saada. Muidugi lisandus sellele ka väga oluline suhtlemine kandidaatidega valimisringkondades ja plaanide selgitamine laiemale avalikkusele meedia kaudu. Ent kõik oli siiski üsna kindlapiiriline ja selge.

Linnade ja valdade puhul on pilt aga sootuks kirjum. Mõnes kohas toimib ühenduste ja võimude koostöö väga hästi, kas siis paika pandud reeglite järgi või siis on – veel sagedamini – lihtsalt aja jooksul nii välja kujunenud. Teisal on suhted konfliktsed või siis polegi õieti ühendusi, kes partneriks olla võiksid. Rääkimata sellest, et igal paigal on oma võimu jõujoonte loogika. Kes teevad omavahel koostööd ja kes ei kannata üksteist silmaotsastki, kus domineerivad valimisliidud ja kus erakonnad, kus on ühendused ise kandidaatide seas aktiivselt esindatud ja kus mitte – igatahes oli algusest peale selge, et üht kõikjale sobivat malli seekord olla ei saa.

Nii sai algne plaan selline, et EMSLi eestvedamisel sünnib manifesti üle-eestiline osa, mis käsitleb üldisemaid koostööpõhimõtteid, mida siis ühendused kohapeal oma oludest lähtudes muudavad-täiendavad. Juunis asusime looma võrgustikku kohalikest aktivistidest, kes võiksid selles töös olla meie partnerid.

Esitan iseendale nõudmised?

Levitasime üleskutset oma ja teiste ühenduste võrgustike kaudu ning sõitsime mööda Eestit ringi, kuid õige pea selgus, et see lähenemine veel ei tööta. Kus ühendused tugevamad, seal kandideerisid nende eestvedajad üldjuhul ka ise ning ses olukorras olnuks manifesti tegemine pentsik – ise esitame endale ettepanekud ja ise viime nad ellu. Neis paigus jõudsid ühenduste soovid valimisprogrammidesse niigi ja mingit erilist tööd selleks tegema ei pidanud.

Kus aga manifestiks rohkem vajadust olnuks, seal nappis tavaliselt potentsiaalseid eestvedajaid. Mitmed, kes üritasid, loobusid, sest teised ühendused ei tulnud kaasa. Nende kohtade probleemiks on ka organisatsioonide vähene teadlikkus üksteisest, eriti käib see linnade kohta.

Nii kujunes sagedaseks sooviks, et EMSL ise otsiks kohalikud ühendused üles, aitaks sõnastada ettepanekud ja suhelda valimisnimekirjadega. Omavalitsuste suurt hulka arvestades polnuks see siiski võimalik ega ka jätkusuutlik, sest asja mõte on ikkagi toetada kohalikke tegijaid, mitte teha asju nende eest.

Oma jõude realistlikult hinnates püüdsime rohkem keskenduda Tallinnale. Mujal panime rohkem rõhku sellele, et manifesti üle-eestiline osa saaks põhjalikum, et kohapealseks tööks jääks pigem suhtlemine kandidaatidega. Tagasiside kohalikelt eestvedajatelt ütles, et üldiselt meil see ka õnnestus ning olulisim sai kirja. Omalt poolt saatsime manifesti ka kõikidele kohalikele omavalitsustele ja erakondadele, koostasime erinevaid abimaterjale ning suhtlesime üleriigilise meediaga.

Stardipakul koos arvamusliidritega

Manifesti osaks oli ka hea valimistava – soovitused kandidaatidele kampaaniakäitumiseks, mille panime kokku juba suviste europarlamendi valimiste eel ning sügisel piirdusime vaid mõne sõnastuseparandusega. Meedia huvi keskenduski sellele. Võrreldes suviste valimistega, kus jäime hätta kõigile kommentaarisoovidele vastamisega, olime nüüd paremini valmistunud ja kaasasime kümmekond eri elualade arvamusliidrit, kes vabatahtlikena omalt poolt kommentaare jagasid. Käivitasime ka Hea Kodaniku ajaveebi rubriigi, kus kampaanias toimuval silma peal hoidsime ning omapoolseid kommentaare ja soovitusi jagasime.

Kuigi mitte kõik vabatahtlikud valimistava valvurid polnud võrdselt aktiivsed, õigustas see lähenemine end. Esiteks jagas see paremini töökoormust, ent sel moel sai hea valimistava ka rohkem kõlapinda ja kaalu. Nagu võrgustikuteooriad soovitavad – leia liitlasi ja anna asju enda  käest ära, sel moel levivad nad märksa paremini. Sama kinnitas ka meie manifestikogemus.

Jaanuaris küsitleme kõiki kohalikke omavalitsusi, et saada täpsem pilt, millised manifesti ettepanekutest on kusagil juba varasemast ellu viidud ning millistega soovitakse nüüd tööle hakata. Sellest tulenevalt kohandame ka oma tööd, et huvilistest linnadele-valdadele abiks olla.

Samuti küsitleme kohalikke aktiviste, erakondi, ajakirjanikke ja valimistava valvuritena aidanuid, et selle põhjal plaanida paremini tegevusi 2011. aasta Riigikogu ja 2013. aasta kohalike valimiste manifestiks.

Vahepeal püüame enim tähelepanu keskendada Tallinna ühenduste võrgustumisele ning koostööle linnavõimudega. Pealinna manifesti aitasid kokku panna eelkõige asumiseltsid, kelle koostöö on jätkunud ka pärast valimisi. Näiteks on manifesti ühe tulemusena nüüd igas linnavolikogu komisjonis ka ühenduste esindajal üks hääleõiguslik koht. Olulisem on see, et tekkimas on regulaarne suhtlemine linnavõimude ja ühenduste vahel ning kevade poole püüame asutada ka Tallinna ühenduste ümarlaua, et ühiste huvide eest tugevamalt seista.

Järgmiste Riigikogu valimiste manifestiga alustame aga tööd tänavu maikuus, kui korraldame teist korda Eesti vabaühenduste kärajad.