Külade aktiivsuse proovikivi

Kui üle Eesti maakohtade libiseb järjekordne koolide, postkontorite, poodide või muude oluliste asutuste sulgemise laine, saadavad seda inimeste arusaadavalt muremustad mõtted kodupaiga hääbumisest. URMO KÜBAR võttis vaadata, kas sünged ennustused on teoks saanud või on sellised sulgemised hoopis aidanud kaasa kohalike elanike omaalgatuse tõusule.

Ja jõudiski kätte päev, mil Eesti Posti inimesed ka Võrumaa Rõuge valla Viitina küla postipunkti sulgemis- ja selle töötajale Aive Leppikule koondamisteadet üle andma tulid. Täpselt samamoodi, nagu 2007. aasta suve lõpul seda tehti veel enam kui 40 paigas ja aasta hiljem veel ligi sajas.

Maja ees peatuv auto, sammud trepil, avanev uks. Ei pea olema ise selliseid teateid üle andnud või vastu võtnud, kujutamaks ette neid mahalöödud silmi ja seda ebamugavustunnet õhus.

Et siis koondamispaberid? – Jah, nüüd siis tõesti on lood nii.

“Lõpuks ometi!” hüüatas Aive. “Andke ruttu siia, ma kirjutan alla, enne kui äkki ümber mõtlete!” Siis tegi ta veel sõnumitoojatele vanas mõisahoones ekskursiooni.“No nad olid ju nii kohmetud, kahju oli kohe, ei tahtnud neid sedasi minema lasta. Lõpuks siis muutusid veidi rõõmsamaks.”

Mis see siis nüüd oli? Kuhu jäid pisarad, ahastus, et mis nüüd saab külast, kus niigi juba suletud kool (viimasel aastal õppis seal ühe õpetaja käe all viis last neljas erinevas klassis) ja pood?

Olgem ausad, pajatab Aive, ega see postipunkti töö nüüd mingi õnnistus olnud. 503-kroonise kuupalga eest tuli igal õhtul saata ülemustele aruanne (ka siis, kui ainsaks müügiks olid näiteks üks ümbrik ja mark), lotopiletite müügiga kaasnenud asjaajamine oli veel keerulisem ning muud – näiteks kommi – müüa ei saanud, sest Aivel polnud selleks vajalikku luba (“No mis luba on vaja selleks, et müüa inimesele pakk komme?” imestab ta endiselt).

Praegu peatub Viitinas 45 minutiks väike postibuss. Esimesel korral astus Aivegi sealt läbi ja ostis lotopileti – et uuele bussile õnne tuua. Ent osa postiasju saavad külainimesed raamatukogus töötava Aive abil endiselt korda aetud.

On vaja mõnel memmel oma elektriarve tasuda, tuleb ta, raha näpus, Aive juurde, kes teeb siis ülekande oma internetipangast – kellel see siis tüki küljest võtaks. Samamoodi saavad saadetud kirjad. Hiljuti oli ühel külamehel vaja kirjutada Venemaale ja ta tuli Aivelt uurima, mis see maksab. Aive vastu, et ega temagi tea, sõltub ju kirja kaalust, aga andku mees 10 krooni. Kirja ja kümnekroonise korraldas Aive Rõugesse, nüüdseks lähimasse postkontorisse, kust veel üks kroon tagasigi saadeti, mille Aive omakorda mehe kätte toimetas.

Sünged ennustused

Nagu naisteajakirjades nipid kaamosega võitlemiseks või Õhtulehes juhised, kui  das jaanipäeva ja jõulude ajal liigsöömisest hoiduda, nii jõuavad ühiskondlikuma kallakuga meedia veergudele regulaarselt lood maapiirkondade asutusi tabavatest liitmistest ja sulgemistest. Olgu liidetavateks-suletavateks siis vallad ise, külades asuvad panga- või postkontorid, poed, koolid, metskonnad või muu. Saatjaks tavaliselt kohalike arusaadavalt muremustad mõtted kodupaiga ääremaastumisest ja hääbumisest.

Mis aga neist paigust edasi on saanud? Kas sünged ennustused allakäigust on teostunud või ehk on sulgemised avanud võimalusi kogukonna omavahelise koostöö ning uute ja paremategi lahenduste sünniks? Hea Kodaniku ringkäik Eestimaa külades näitas, et juhtunud on mõlemat, sõltuvalt kohapealsest ettevõtlikust vaimust.

“Eks meediakära selle ümber on sageli suurem kui asi väärt,” arvab Viljandimaa Suure-Jaani valla Kuhjavere külavanem Romeo Mukk. Nende kant on näinud pea kõike eespool kirjeldatut, kaasa arvatud nelja omavalitsuse liitumise üheks suurvallaks, aga – “ei saa öelda, et elu oleks nüüd halvemaks läinud”.

Jah, ebamugavam on muidugi, kui alati omal kohal seisva maapoe asemel tuleb sisseoste teha küla väisavast kauplusbussist, ent samas on sellega sõitev omakandimees väga abivalmis ning püüab kõigi soovidega arvestada. “Eks me ju oma käitumisega paneme ise paika, mis asjad meil on – kui ikka postkontoris ei käi, vaid kasutame seda teenust linnas või kodus internetis, siis pannakse kontor kinni ka,” räägib külavanem. “Aga lõppeks võib suurt osa Eestimaast pidada ääremaaks! See sõltub eelkõige inimestest. Kui nad on tegusad ja tahavad küla arendada, siis saadakse sellega ka üheskoos hakkama.”

Valdade liitumisest on seejuures niipalju kasu olnud, et tänu ühisele suuremale eelarvele saab teha ka rohkem investeeringuid elu parandamiseks. Et investeeringud pelgalt valla keskusse ei koonduks, lepiti kokku põhjalikus liitumisleppes, mida arutati eelnevalt ka kõigi omavalitsuste elanikega.

külaelu 2
FOTO: Venevere rahvas Virumaal reageeris nii poe kui ka postkontori sulgemisplaanidele allkirjade kogumisega, ent mõlemad pandi kinni sellele vaatamata. Pildistas: Raivo Tasso / Maaleht

Vähem külajutte

Siiski tunnistavad ka optimistlikumad külaaktivistid, et traditsiooniliste kohtumispaikade nagu maapoed või postkontorid sulgemine toob kaasa argisuhtluse vähenemise külas. Seda just niisuguste inimeste vahel, kes külaseltsi või huvialaringide tegevuses kaasa ei löö.

Nii ka Viitinas, mida muide seob Kuhjaverega külaliikumise Kodukant välja antav aasta küla tiitel – mulgid said selle 2007. aastal, võrokesed mullu. Ent Aive Leppik tõdeb, et kui ka külaklatš selle tõttu ehk kannatab, siis asjalikud plaanid saavad ikkagi tehtud ning küla elu seisma ei jää.

Nende juures näiteks korraldavad mehed laiematki tuntust saavutanud kuuritsapüügi- ja autokrossivõistlusi, korda on tehtud seltsimaja, laululava ja jahionn ning pärast järveäärse võsa maharaiumist avaneb nüüd veesilmale kaunis vaade. Valla jaanipeod toimuvad alati Viitinas, iga-aastaseks traditsiooniks on ka talgud.

Mullusest Minu Eesti mõttetalgute ideepangast pole küll Viitina nime mõtet otsida, ent seda paljalt seepärast, et külavanem ei viitsinud registreerimise ja muu paberitööga jännata. Viitina rahvas alustas oma päeva pargi koristamisega ning selle järel peeti järve ääres nii umbes neljakümnekesi ka mõttetalgud maha, nii et vallavanem veel imestas, et rahvast on rohkem kui vallakeskuses Rõuges.

Ning kui külaprobleemidest räägiti, siis mitte sellest, et üks või teine asutus on kinni pandud. Hoopis olulisem tundus arutelu näiteks selle üle, et külla oleks vaja teeviitu või siis, et mida hakata peale lagunema kippuvate vanade majadega.

“Maainimene on selline, et ta ehmub, kui kuuleb, et midagi tuttavat muutub või kaob ära,” arutleb Aive Leppik. “Aga ta on vintske ja visa ning saab hakkama. Eriti vanem generatsioon.”

Innustav sulgemine

Mõnigi kord on just sulgemised külarahvast tihedamalt liitnud ja tegudele ärgitanud. Lääne-Virumaal Kadrinas elav ajakirjanik Rein Sikk tunnistab, et nende saunaklubi sündis tänu vallavalitsuse otsusele kohalik saun sulgeda. Tänaseks on klubist saanud üks Kadrina visiitkaarte ja ilmselt tuntumaid saunu Eestis üldse, kus käivad rahvale aru andmas ministrid ning kus otsustatakse suur hulk kohalikke küsimusi.

Ka samas maakonnas asuvas Venevere külas sündis haridus- ja kultuuriselts vajadusest võidelda algkooli sulgemise vastu. Kool pandi siiski kinni, aga selts jäi ning on sestpeale koostanud ja ellu viinud küla arengukava. Muu hulgas rajanud näiteks Avijõe kaldale kena paisjärve, korda teinud pargi, võrkpalliplatsi ja külakiige (täpsemalt isegi kaks, sest esimene kulus suurest kasutamisest juba läbi). Endisse koolimajja muretseti jõumasinad, piljardi- ja pingpongilauad ning muusikariistad.

Kultuurielu on Veneveres ägedam kui mõneski suuremas kohas – tegutseb käsitööring, harrastusteater, mälumängusari, ansambel, toimuvad tantsukursused. Hea Kodaniku telefonikõne tabab seltsi eestvedajat Eerik Lumistet, kui ta ajab parajasti PRIAs asju. “Vaja järjekordne miljon külasse tuua,” muigab mees ja palub hiljem uuesti helistada.

Ägedalt koondus rahvas ka kaupluse ja postipunkti sulgemise vastu, kogudes üle saja allkirja – ent ikkagi edutult. Mõlemad sulgemisotsused tulid tunamullu ootamatult ning külaelanikud kahetsevad, et neist varem ei teadnud: oleks kas või poe majandusraskustest rohkem räägitud, oleks sealt rohkem sisseostegi tehtud.

Nüüd üritatakse poe kinni pannud ketilt kauplusehoone kätte saada – kui poleks kallist rendihinda, leitaks ilmselt ka poele pidaja. Kauplusebuss seda siiski ei asenda. Juba ootamine pole külmade ilmadega meeldiv, rääkimata sellest, et kogu nädala kraam tuleb korraga ära osta.

“Mida vähemaks külas elutähtsaid asutusi jääb, seda vähem on kasu ka meie pingutustest külaelu edendada,” ütleb seltsijuht ja näeb, et inimesed käivad seetõttu üha vähem kodust väljas. Vanad sissetallatud rajad on juba üsna kitsukeseks muutunud.

Pärnumaa Soometsa külaseltsi aktivist Krista Habakukk tõdeb, et teenuste osutamise valmidus külaseltside poolt jätab veel soovida. Nemad korraldavad ühiselt prügivedu, millest on juttu ka selle ajakirja lehekülgedel 10-11. Selle kõrval toimib muidugi ka omaalgatuslik üksteise aitamine – autoga poes käies tuuakse vajadusel ka tuttavatele kraam kohale või siis jagatakse ära, kes millal ka naabrite lapsed kooli sõidutab.

“Sõltub sellest, kui palju ollakse harjutud koostööd tegema ja kui terav vajadus on,” ütleb ta. Ilmselt ei ole masu ikkagi veel nii tõsine, et tuntaks vajadust ühistegevust korraldama hakata sellistes küsimustes. Seni katsutakse ikka rohkem igaüks ise hakkama saada.”

Seitse teenust ühe hoobiga

Mullustel Minu Eesti mõttetalgutel käidi välja ka rida ideid, kuidas kogukonnad võiks omavahel rohkem koostööd tehes elu paremaks muuta. Et nende elluviimisele kaasa aidata, käivitas EMSL novembris Norra ja EMP finantsmehhanismide toel poolteiseaastase projekti “Seitse ühe hoobiga”, mille käigus luuakse tarkvara seitsmele avalikule teenusele, mida kodanikuühendused ja kogukonnad osutada saaksid.

Lisaks luuakse veebikeskkond, kuhu kogutakse teavet ja näiteid avalike teenuste üleandmise kohta ning mis saab olema avalike teenuste üleandmisega seotud teemade ristumispunkt. Samuti hakatakse kodanikeühendusi ja omavalitsusi edaspidi nõustama teenuse üleandmise protsessis.

Lähemalt sellest projektist Hea Kodaniku järgmises numbris, seni saab infot www.ngo.ee/seitse ja projektijuht Geroli Peedult (geroli@minueesti.ee).

Valik ideid, mis mullustel mõttetalgutel välja käidi

• Mobiilne omavalitsus – buss, mis sõidab mööda maakonda ning kus saab kasutada panga, posti ja KOV-teenuseid. Liikumisgraafik on näha veebikaardilt, vajadusel sõidab kaasa ettevõtlusnõustaja, sotsiaaltöötaja või keegi teine.

• E-koduõpe – pensionile jäänud õpetajad annavad järelaitamistunde. Skype’i vahendusel saab korraldada virtuaaltunde mitmele õpilasele korraga.

• Raskustes perede aitamine – veebilehe kaudu on võimalik levitada infot vajadustest ja võimalustest. Näiteks jääb kellelgi üle ehitusmaterjali või on see väikese defektiga ja visataks minema, kuigi seda saaks teisal kasutada.

• Transporditeenus – maale sõites pakkuda abi neile, kes transporti vajavad. Luua tuleks tellimiskeskus, kuhu kogutakse sõidusoovid, ja need, kes valmis teenust osutama, saaks selleks kompensatsiooni.

• Infrastruktuuri tugi – veebipõhises süsteemis saab teha ettepanekuid infrasüsteemi arendamiseks või probleemide kohta, nt teed, internet, elekter, telefon, pood, bussiliiklus, arstiabi, ja reaalajas jälgida probleemide lahendamist. Samuti saaksid inimesed ühineda ja lihtsamaid probleeme ise lahendada.

• Koostöökeskkond – teenus, mille vahendusel saaksid paikkondade MTÜd ühineda näiteks raamatupidamisteenuse ostmiseks, ruumide rentimiseks vms.

• Volikogu liikmete töö jälgimine – keskkond, mis pakub ülevaadet volikogu liikmete kõikidest otsustest, seisukohtadest, algatatud eelnõudest ja muust tegevusest.


Külaseltsid võtavad postkontoreid üle

Vastusena maapostkontorite sulgemisele on esimesed külaseltsid Eesti Postilt frantsiisilepinguga postipunkti pidamise üle võtnud.

Otsa tegi mullu suvel lahti Rõude külaselts Läänemaal. Kui sealne postkontor 2008. aasta augustis suleti, pahandasid kohalikud, nagu enamikus teisteski paikades, sest lähima postipunktini jäi 12 kilomeetrit – suhteliselt tühine maa autoomanikele, ent üsna ületamatu, kui tuleb sõltuda bussigraafikutest.

Nii pommitas külaselts Eesti Posti kirjadega, et lahendus leida, ja kui postiasutus viimaks vastas, hakatigi koos otsima võimalust kontor avada.

Külaseltsi hallatav kontor asub oma endises hoones, mis nüüd tegutseb ka seltsimajana. “Kui kontor suleti, siis pastakas, mis oli laua küljes kinni, jäi sinna tuppa. Naersime, et Eesti Post kinkis meile pastaka ja sellega ka laua,” rääkis külaseltsi esimees Ants Maripuu avamispäeval kohalikule lehele. Sama laud ja pastakas on kasutusel uueski postkontoris, kus saab enam-vähem samu teenuseid, mis varem. Ühe erinevusena on aga sigarettide ja kommide asemel riiulitel kohalik käsitöö.

Kui Eesti Televisiooni saade “Sõida maale!” rõudelaste ettevõtmist kajastas, sai sellest innustust ka Raplamaa Valgu külaselts, kes avas oma postkontori mullu detsembris. Kokku on Eesti Postil praegu paarkümmend frantsiisilepinguga tegutsevat kontorit, neist enamikku peavad üleval küll kohalikud äriühingud.


Sarnased artiklid