Valitsuse puhul oleme harjunud, et täna kultuuriministri toolil istuv inimene võib homme juhtida välisministeeriumi. Ka ettevõtete puhul ei pea me kummaliseks, et tänase kombinaadidirektori eelmine töökoht oli turvafirma juhataja oma ning järgmine näiteks kaubamaja juhi amet. Töö on töö, juhi keda või mida tahes. Sülearvutite, telefonide ja reporterimärkmikega relvastatud, asusid URMO KÜBAR, ALARI RAMMO ja ERIC KATSKOWSKI uurima, kui kaugele on jõudnud juhi elukutse professionaliseerumine kolmandas sektoris.

Ei. Seda nüüd küll mitte. Kui ametikõrgendust loetakse üldiselt positiivseks teateks, siis et­tepanek Eesti Naabrivalve tegevjuhi kohale asuda kõlas senisele projektijuhile Tiina Ristmäele lausa hirmutavalt.

Esiteks: raha küsimine, millega MTÜ juht paratamatult tegelema peab, oli tema meelest üks ebameeldivamaid asju üldse (sest tihti kohel­dakse sind nii, nagu sa ei küsiks raha olulise tegevuse, vaid enda jaoks).

Teiseks: nii ametist lahkunud senine tegevjuht kui ka paljud ühendu­se asutajad kuulusid Reformierakonda, Tallinnas oli aga võimule tulnud Keskerakond, mis tõotas veelgi keerulisemat seisu.

Jumala eest, mitte juhiks

„Teadsin, et see, mida ma kõige vähem teha tahtsin, saab mu põhite­gevuseks esimesest päevast,“ meenutab Ristmäe.

Ei. Ma ei taha, ma ei saa, ma põlen läbi ja kogu ühing kannatab.

Aga samas – ei saa ju ka nii, et juhiks tuleb inimene, kes teemat ja or­ganisatsiooni ei tunne… Kolleegid lubasid abiks olla, pere õhutas, et muidugi proovigu.

Nii tuli „jah“, mida Ristmäe kahetses juba esimesel kuul, kui oli jõud­nud paberimajanduse endale selgeks teha ja aru saanud, kui palju tööd teda ees ootas. „Pidin ma seda tegema!“ käis läbi pea. Sealt edasi oli juba liiga kiire, et „oleksite“ peale mõelda.

Ja nagu ikka, kui ohkimise, kahetsemi­se ja viljatu unistamise asemel asjade ära­tegemisele keskenduda, siis kipuvad nad laabuma. Kui 2006. aasta suvel organisat­siooni juhtimist üle võttes oli eelarve... ütleme, näruses olukorras, siis sügiseks oli rahastus leitud. Sest saati pole Ristmäe ka kunagi mõelnud, et oleks toona vale otsu­se teinud.

Mõtleb hoopis nii: „Ühegi teise ameti­ga ei oleks ma oma elus sellist arengut tei­nud, õppinud nii palju uut. Mul on ikka väga tore töö.“

Rasked otsingud

Teisisõnu: unistuste amet? Ja ometi: kui EMSLi endine juhataja Kristina Mänd soovis pärast viit aastat lahkuda, kulus talle esialgu ajutise asendaja leidmisekski peaaegu aasta ning seejärel püsiva juhi va­limisel jõudis tosina kandidaadi seast in­tervjuuni vaid kaks.

Eesti Euroopa Liikumise juhi-saaga­le pole mõtet soola raputadagi, mõneks ajaks Eestist ära kolida plaaniv Heateo Sihtasutuse juht Artur Taevere ohkab käi­masoleva konkursi kohta, et no kui ei leia head juhti, tuleb ise edasi jääda. Ja ome­ti on tegu Eesti vast tuntuimate organisat­sioonidega?

Pildil vasakult: Peep “Pepe” Mardiste ja Tauno “Tasuja” Asuja. Pildistas Kristjan Nigesen.

„Potentsiaalsete kandidaatide pink ei ole tõesti pikk,“ nõustub Tauno Asu­ja, Tallinna Puuetega Inimeste Koja te­gevjuht. Muide, ka tema leidmiseks kulus kojal kolm aastat tagasi pea kuus kuud. „Paljudele, kes tulevad näiteks avalikust sektorist, on harjumatu, et siin pole nii­sugust asja nagu kellast kellani kestev töö­päev – vajalikud asjad tuleb lihtsalt õigeks ajaks ära teha.“

„Meil on vähem pappi ja ebastabiilsem keskkond,“ jätkab kümmekond aastat eri­nevaid keskkonnaühendusi juhtinud Peep Mardiste. „Nii ongi kõige tüüpilisem kol­manda sektori eestvedaja oma ala tulihin­geline fanaatik, kes ei tee seda mitte sel­leks, et juhtida, vaid et olulised asjad ära teha, panustades selleks sageli ka oma nä­dalavahetusi ja öid ning tihti pole ta piisa­valt tasustatud. See nõuab inimeselt teist­sugust mõtlemist.“

Heategevusfondi Dharma juht Malle Eenmaa, kel olemas ka aastaid juhtimis­kogemust ärisektorist, ei nõustu siiski pä­riselt väitega, nagu oleks suur töökoor­mus üksnes kolmanda sektori juhtide eripära.

„Ükski juht ei saa eeldada, et ta töö on kerge. Kui oled juht, pead arvestama, et sul pole kaheksatunnised tööpäevad, pi­kad puhkused. Pole probleeme, mille pu­hul sa saad loota, et küll keegi kusagil need lahendab... Kui tunned, et on raske, siis ära tee.“

Ometi tähendas Dharma juhi kohale asumine palju uut õppimist ka Eenmaale ja seda mitte üksnes lasterikaste, kuid sa­geli rahavaeste perede olukorrast („Kind­lasti ei olnud mul enne ettekujutust, kui suur probleem see tegelikult on“) või kol­manda sektori potentsiaalist („Ma ei ku­jutanud ette, et tegelikult on inimesed valmis väga palju asju tegema vabatahtli­kena, kui nad näevad, et see on ühiskon­nale vajalik“). Need asjad said selgeks esi­meste töökuude jooksul koos Suurperede Abistamise Seltsi staažika juhi Albert No­rakuga mööda Eestit perest peresse käies.

Ebakindlam sektor

Ent on asju, millega harjumine on siia­ni keerukas. Jah, juhtimine on juhtimine, olgu siis äri-, kolmandas või avalikus sek­toris – sul peab olema visioon, arusaam selle elluviimisest jne, jne. Aga „kui äris on suhteliselt selge, kust vahendid ees­märkide saavutamiseks tulevad, siis kol­mandas sektoris on see märksa ebakind­lam.“

Praktikas tähendab see, jätkab Een­maa, et „kui sul pole raha, pole ka kind­lust meeskonna suhtes. Aga pühendunud, hästi toimiv meeskond on igale juhile kõi­ge olulisem.“

Nii nõuab kodanikuühenduse juhtimi­ne inimeselt sageli märksa suuremat os­kusteringi kui sama töö teada-tuntud et­tevõtetes või riigiasutustes. „See on ikka üsna Hunt Kriimsilma töö – lisaks oma valdkonnale pead teadma juriidikat, fi­nantse, meeskonnatööd, meediasuhtlust, turundust ja mida kõike veel,“ tõdeb Tii­na Ristmäe.

Palju juhi kaelas

Kõige eelnimetatu kõrval näiteks võiks ta pidada pikema erialase vestluse keevi­tajaga, tänu äsjasele kogemusele Naabri­valve plakatite raamide tellimisel, milleks Ristmäe pidi endale selgeks tegema nii erinevate metallide tugevuse kui ka kee­vituse liikide eripärad. „Tööd, milleks fir­mades või riigiasutustes on sageli eraldi inimesed palgatud, peab MTÜ juht tihti­peale ise ära tegema.“

Vahekokkuvõte – rohkem tööd ja prob­leeme, vähem palka? Kõlab justkui töö­kuulutus Tagurpidi Antslas. Palume kol­manda sektori juhtide ühendansambli oma professiooni mainet parandama.

Esiteks, ütleb Ristmäe, ei tähenda eel­nev ju siiski, et kodanikuühenduste ju­hid oma tööd ainult poolmuidu või üldse ilma peaksid tegema. „Eesti Naabrival­ve aastakäive ei ole kindlasti väiksem kui paljudel firmadel.“

Mis puutub ebastabiilsusse, siis ette­võtliku inimese jaoks – keda ju kolmanda sektori juhid kahtlemata on – oleks olu­kord, kus rahastus ja kõik tööd rahulikult jooksevad igav nagu Eesti film.

„Mulle on hästi oluline, et selles töös saan olla ise enda peremees,“ kostab Tau­no Asuja. „Pole kindlaid suundi, millest kõrvalekaldumine on ei-ei-ei! Saad ol­la paindlik, ise vaadata, mis on oluline ja keskenduda sellele.“

Tõsisem tahtmine

Nagu juhid, nii koosnevad ka ühendus­te meeskonnad, olgu siis palgalised või vabatahtlikud, enamasti inimestest, kes tõesti tahavad seda tööd teha. Tiina Rist­mäe kuulab mõnikord tuttavate pajatusi nende töökohtadest kui eksootilist kirjel­dust mõnest võõrast, eritabase kultuuri ja kommetega hõimust.

„Meil pole kunagi olnud selliseid isi­kutevahelisi intriige või asjade tegemist „linnukese“ pärast. Ma pole kunagi ühegi oma töötaja peale karjunud ega ole keegi kunagi minu peale karjunud. Ma arvan, et kolmandasse sektorisse ei tule inimesi, kes sellist asja normaalseks peavad.“

Ning kui kõrvale jätta ehk arstid, pääs­tetöötajad ja õpetajad (ex post, mõistagi), pole vist ka naljalt teisi ameteid, kus sind nii palju tänataks. „Kõige toredamad mo­mendid on need, kui tullakse ütlema, et meie tööst on kasu olnud, et inimesed on abi saanud,“ räägib Asuja.

Ristmäe tunneb sama, kui sõidab ko­ju mõnelt kohtumiselt uue naabrivalve­sektoriga (muide, asi, mida ta algul kartis pea sama palju nagu rahastuse küsimist!) „Need on tohutult energiat andvad koh­tumised, mille järel alati mõtlen, kui to­re töö mul ikka on. Ma ei räägi ju mingit tuumafüüsikat, aga see on nende inimeste jaoks uus ja oluline info, mida nad saavad oma elus kohe kasutama hakata ja nad on selle üle nii rõõmsad. Mõtlen, et näi­teks mõne ametniku töö pole pooltki se­da, mis minu oma!“

Kust need juhid tulevad?

Tüüpiline kolmanda sektori juht Eestis on valdkonnaspetsialist või lihtsalt suu­re südamega inimene, kes ühenduse ise asutanud, või siis juhiks saanud organi­satsiooni seest või teisest samas valdkon­nas tegutsevast ühendusest – tihti pigem aktivistid, kes juhina sünniaastast hooli­mata valdavalt noored. „Nagu vanas heas vene filmis, veeti mind vägisi kohale, su­ruti õllepudel suule ja kästi tähele panna,“ meenutab tänane Koger & Partnerid juht Andres Pärloja omaaegset sattumist tu­dengiorganisatsiooni AIESEC, mida ta ve­das aastatel 1997-98.

Enam-vähem sama, küll ilma õlleta, mainivad ka teised. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse juht Tuulike Mänd töö­tas varem sanitari ja sekretärina, viimasest ametist Peipsi Koostöö Keskuses edutati haldusjuhiks.

„Olin väga üllatunud, sest mul polnud ei juhtimisalast haridust ega kogemust. Ühingus abiks olnud Ameerika Rahukor­puse juhtimisnõustaja julgustas mind, öeldes, et tegelikult on ka koduse majapi­damise korraldamine juhtimistegevus ja sellega ma ju saan hästi hakkama.“

Peipsi Koostöö Keskuse vabatahtli­ke projektist tekkis peagi mõte iseseisev ühing asutada. „Juhiks saamine pole ol­nud ei unistus ega teadlik valik,“ ütleb Mänd. „Eesmärk oli lihtsalt vabatahtlikule tegevusele Eestis hoogu juurde anda, vaja­dus juhina tegevust korraldada tuli orga­nisatsiooniga paratamatult kaasa.“

Ühingu seest juhiks kasvamine pole alati probleemivaba. Kuigi valdavalt ei ole kolmandas sektoris klassikalisi alluvus­suhteid, kus pealik oleks ülejäänutest aste kõrgemal, tundis Tiina Ristmäe siiski ras­kusi, kui pidi ühel hetkel seniste kolleegi­de tööd koordineerima hakkama. „Püüd­sin jätkata suhtlemist vanal moel, et olge nüüd head ja saatke aruanded, püüdsin edasi olla semu, aga nägin, et see ei toimi­nud,“ meenutab ta üht õppetundi. „Juht peab olema sõnumites selge, et kas tegu on ettepaneku või ülesandega.“

Paberit määrigu juht

Ilmselt just praktikutausta tõttu näib kolmanda sektori juhtide üheks suuri­maks probleemiks olevat ülesannete de­legeerimine, et siis ise keskenduda neile töödele, mis vältimatult juhi ülesanne – näiteks hea töökeskkonna tekitamine.

„Ma olen näinud, et kui tahta hoida si­suga tegelejaid, siis tuleb neilt vähemaks võtta tüütut paberimäärimist,“ ütleb Peep Mardiste. „Muidu nad väsivad, hakka­vad vinguma, ind kaob ära ja nad lahku­vad varem kui vaja. Juht peab ära tegema need asjad, mis vaja selleks, et sisuinime­sed saaksid oma tööd hästi teha.“

Läbipõlemise õppus

Omamata spetsiaalset ettevalmistust ju­hina, kui jätta kõrvale mõned koolitused, toimubki õppimine töö käigus ja koge­mustest. Nii peab Tuulike Mänd oma kõi­ge olulisemaks õppetunniks läbipõlemist.

„Ühel kevadel olin suure koormuse ja vähese puhkuse tõttu nii väsinud, et hom­mikuti oli raske voodist välja tulla ning päeva jooksul jõudsin kõige rohkem paa­rile e-kirjale vastata,“ meenutab ta. „Õp­pisin sellest oma aega teisiti jagama ja nüüd tean, et ühtegi tööd ei maksa teha hambad ristis. Kui asi ei edene, tuleb mi­dagi muuta, ja kui inimesed on väsinud, tuleb puhata.“

Et juhi professioon kolmandas sekto­ris on seega alles kujunemas, pole siinsete ühenduste vahel tekkinud ka säärast juh­tide rotatsiooni nagu näiteks ärisektoris, kus tänane kombinaadidirektor võis aasta tagasi olla turvafirma juht ning omakor­da paari aasta pärast juhatada kaubama­ja. Mõneti on see hea, arvab Tauno Asuja.

„Ma olen skeptiline elukutseliste juhtide suhtes, keda toodetakse näiteks koolides. Pigem näen, kuidas heal valdkonnaspet­sialistil on eeldused kasvada heaks juhiks ja tegeleda niimoodi valdkonnaga uuel ta­sandil.“

Praktikas tähendab see aga paraku ka juhtimise üleandmise kultuuri nappust. Peep Mardiste on siin nõnda veel pigem erand, kui ta tundis pärast nelja aastat Rohelise Liikumise tegevjuhi ja nelja ju­hatuse esimehena, et organisatsioon lä­heb liiga tema nägu, kui ta pikemalt jät­kab („Minu töö oli endise massiliikumise aegadesse pidama jäänud struktuuri kaas­ajastamine, et töö jõuaks ruudulise vihiku tasemelt sinna, kus ta olema peab.“)

Pahatihti on juhi lahkumine kolmandas sektoris seotud hoopis kas läbipõlemise, mõne pahanduse või siis lootusetult üle pea kasvanud töökoormusega – mis oma­korda tähendab uuele juhile sageli ahas­tust segase raamatupidamise, projektima­janduse või planeerimise kohal.

Juhtide liikumist eri ühiskonnasektori­te vahel näevad vajalikuna siiski kõik sel­le loo kangelased. Ometi – meil on ük­sikuid näiteid ärisektori juhtidest, kes tulnud kenasti toime ka ühenduses, näi­teks Malle Eenmaa või Rootsis tuumajaa­ma juhtinud ning hiljem investeerimisfir­ma börsile viinud Tõive Kivikas, kes nüüd juhib ka Eesti Demokraatia Uuendami­se Seltsi. Rääkimata MicroLinki asutajast Rainer „Teeme ära“ Nõlvakust, kes liigu­tab sama edukalt kapitali tehnoloogiaval­las nagu rahvamasse.

Statistiline viga

Ent miks ei toimi sama liiklus vastu­pidi, kui ehk välja arvata mõned praegu­sed ärijuhid, kes tiini- või tudengiaastatel noorteühendusi juhtinud?

„Ilmselt oleks äriorganisatsiooni tööta­jaskond kolmanda sektori taustaga juhi­ga rahul, sest selline inimene on enamas­ti suhtleja, sõbralik, meeskonnainimene, harjunud asju kõikidega läbi arutama ja jälgima, et info kõigini jõuaks, rasketel ae­gadel hoiab pigem inimese kui kasumi poole,“ pakub Mardiste.

Seda peab kolmanda sektori kogemu­sega juhi suureks plussiks ka Andres Pär­loja. „Mittetulundusühenduses ei saa kindlasti olla nii autokraatne, kui ehk äri­sektoris võimalik,“ sõnab ta. Äris on juhil vahel võimalik oma tegematajätmisi või viitsimatust rahaga kinni maksta, näiteks palku tõstes, kuid kolmas sektor nõuab ja võimaldab eriti hästi õppida tööd inimes­tega – kaasamist, läbirääkimisi, ühise ees­märgi ümber koondamist.

Nõnda arvab Pärloja, et põhjus, miks me ei tea veel eriti näiteid vabaühendus­test välja kasvanud suurepärastest ettevõ­tete juhtidest, tuleneb pigem statistikast – kui kolmas sektor alles kogub jõudu ja on professionaalses mõttes lühema tra­ditsiooniga, siis on ka ärijuhte ühenduse juhtidest lihtsalt rohkem. Loogiline.

„Kui asi on südamelähedane, siis suurt vahet tänapäeval enam pole, mis sektoris sa sellega tegeled,“ ütleb ehitusfirma juha­taja. „Need MTÜ-juhid, keda mina tean, on küll nii võimekad inimesed, et võiksid vabalt ka mujal läbi lüüa.“

Või siis on asi selles, et kolmandast sek­torist enam paremaks minna ei saagi? Ehk nagu ütleb Tiina Ristmäe: „Vahel ma mõtlen, et ma ei tahakski mingit muud tööd teha!“
______________________________________________

Andres Pärloja. Pildistas Andras Kralla / Äripäev

„Pakkusime end juhtidena välja mitte selle pärast, et me oleks väga hästi teadnud, kui­das seda teha, või et meil oleks olnud väga selge ettekujutus, kuhu minna tahame, vaid tundsime, et meist paremaid võtta polnud. AIESEC oli 1997. aastal päris korralikus krii­sis. Keegi pidi vastutuse võtma. Ehkki olime nii rohelised kui üldse olla saab, oli AIESEC meile seks ajaks seda kõige tähtsamat juba õpetanud – kes usub, saab ja suudab, sellel tekib automaatselt ka vastutus.

No oli see vast pingeline aasta-poolteist! Ma pole elus hiljem kunagi nii pingelist töö­keskkonda kohanud kui siis AIESECis. Pinge­list just suhete mõttes. Kuus ego-maniakki, keda elu polnud jõudnud veel inimesteks lih­vida, ühes väikeses ruumis, kulutamas ena­miku energiat sellele, et teha teisele viiele selgeks, kui õigesti tema ja kui valesti teised mõtlevad. Huuhh!

Õnneks oli meil kõigil üks sügav mure ja suur üllas eesmärk organisatsioon taas jalule aidata. Tänu vastutuse tunnetamisele ja ees­märgi selgusele jäid omavahelised kaklemi­sed teistele märkamata ning välja paistis vaid üks tohutu suur energiapall, usk tulevikku ja palju teostamist väärivaid häid mõtteid. Ma julgen arvata, et aastail 1997-98 pöörati AIE­SEC Eesti uuele kursile, laevanina saadi vee alt välja ja tulevastele kaptenitele sai üsna mit­meks aastaks eeskuju antud, kui palju südant ühe asja tegemisse panna tuleb.

Mina õppisin tohutult. Sain omale AIE­SECist baasi, milleta oma tänast elu ette ei kujutaks. Mulle on vastukarva ellu laisalt suhtuvad ja oma päevi lihtsalt mööda saat­vad inimesed. Ma ei taha rumalate ülemuste ja omanikega mingit tegemist teha. Ma olen pigem näljas, kui teen raha eest tööd, mis mulle endale rahuldust ei paku. Mul on iga päeva üle hea meel, ja ma ei stressa pidevalt selle üle, mis homme või kümne aasta pärast juhtuda võib.“

Allikas: www.aiesec.ee
______________________________________________

Tegevjuht ja juhatuse esimees

Kui keskkonnaorganisatsioonid mõne aasta eest Keskkonnainvesteeringute Kes­kuses (KIK) sealsete pealikega rahataotluste vorme ja nõudeid arutasid, tegid KIKi ametnikud suuri silmi: mida te ometi räägite, miks peaks mittetulundusühenduse juht oma töö eest tasu saama, mõelge ikka nüüd peaga, ise olete süüdi, kui olete sellise inimese palganud endale!

Peep Mardiste. Pildistas Karl-Kristjan Nigesen.

Vähe sellest, et palgaline juht (mis tänaseks on loodetavasti rohkemate amet­nike ja partnerite teadvusse jõudnud, et nagu nende organisatsioonid ei juhi end päris ise ja vabatahtlikult, nii et saa seda eeldada ka professionaalselt kolman­dalt sektorilt), Peep Mardiste tegutses Eesti Rohelise Liikumise juhina teadlikult ka selle nimel, et oleks eraldatud juhatuse esimehe ja tegevjuhi kohad.

„Need kaks rolli on ikkagi erinevad. Nende ühendamine võib toimida, aga selle ameti pidaja elu teeb tohutult raskeks, olla korraga nii pikaajaliste sihti­de seadja kui ka igapäevasebimiste ajaja. Samuti on see organisatsioonile väga suur risk, kui hästi palju rolle on ühel inimesel – ERLis oli vahepeal olukord, kus ühe inimese lahkumine oleks tähendanud, et peame uksed kinni panema, ja mi­na igatahes tunnen end kindlamalt olukorras, kus asendamatuid inimesi pole. Rääkimata sellest, et mida vähem otsustajaid, seda suurem on risk, et tulemust mõjutavad kellegi kiiksud või eelarvamused, mis ei pruugi olla kõige õigemad.“
_______________________________________________

Juhtimiskoolitaja Kaidi Holm, mis on Eesti vabaühenduste suurim juhtimisprobleem?

Juhtimisprobleeme on ühendustes üsna mitmeid, kuid üks neist on kindlasti see, et vundamendi kindlustamise asemel kulutavad ühenduste juhid sageli oma aja ja energia „viimistlustöödele“.

Kaidi Holm. Pildistas Alari Rammo.

Kahjuks olen oma pikaajalise koolitajakogemuse jooksul näi­nud väga palju ühinguid, mille juhatuse liikmed pole oma üles­annetest õigesti aru saanud. Selmet aidata liikmeskonnal oma koostöövajadusi mõista ja realiseerida, asutakse juhtimise ase­mel liikmete eest tööd ära tegema. Tulemuseks on väsinud ja nör­dinud juhatuse liikmed ning tarbijamentaliteediga liikmeskond, kes harjub teadmisega, et peale sümboolse aastamaksu tasumist on neil õigus juhatuselt oodata tõsist tööpanust ja tulemusi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta