Milia on taastatud traditsiooniline küla Kreeta saarel. Olles igast küljest piiratud kõrgete mägedega ja kaetud Kreetale ebatavaliselt laia valiku taimedega, tundub Milia paradiisisaarena.
Milia on taastatud traditsiooniline küla Kreeta saarel. Olles igast küljest piiratud kõrgete mägedega ja kaetud Kreetale ebatavaliselt laia valiku taimedega, tundub Milia paradiisisaarena.
Sel talvel tekkis mul ootamatult võimalus minna paariks kuuks Kreetale. Haarasin võimalusest kohe kinni ja lahkete kogukonnahuviliste toetusel saigi sõit teoks. Uurides internetist, kuidas on Kreetal lood ökoküladega, leidsin ainult ühe. Selgus, et seegi on tegelikult rohkem ettevõte kui kommuun, aga ikkagi ökoküla vormis. Leidsin, et Milia kui traditsioonilises mägikülas ökoloogiliselt tegutseva majutusküla külastamine on hea võimalus lähedalt tutvuda ökoküla majanduslikult üleval pidamise võimalusega. Elasin Kreetal ühe Eesti pere juures ja koos käisime ka Milias. Olime seal kaks ööd ja kolm päeva.
Milia on taastatud traditsiooniline küla Kreekas, Kreeta saarel, mäekurus Kissamose provintsis Chania prefektuuris ligikaudu 60 km Chania linnast. Külal on 120 ha maad kahel erineva pinnase ja taimestikuga mäeküljel, mida eraldab kuru põhjas oja. Olles igast küljest piiratud kõrgete mägedega ja kaetud Kreetale ebatavaliselt laia valiku taimedega, tundub Milia paradiisisaarena.
Miliasse jõudmiseks tuleb peale kolme väikese küla läbimist sõita 10 km mööda käänulist kitsast mägiteed, millest viimased paar kilomeetrit on kruusatee. Sinna sõitmise ajal mõtlesin, et nende edu saladus on ühekordsed külastajad, kel puudub ettekujutus mägiteedest. Vähegi kõrgust kartval inimesel ei tasu autoaknast välja vaadata. Minu kõrgusekartus oli õnneks selleks päevaks puhkuse võtnud ja vaated olid vaimustavad. Autojuht klammerdus siiski rooli külge ja peatus iga natukese aja tagant. Kord juba mägiteele jõudnud, puudub võimalus ümber pööramiseks. Kui keegi oleks teise autoga vastu tulnud, oleks üks pidanud kas alla või üles tagasi tagurdama. Käänakud on valdavalt U tähe kujulised ja vahel harva eraldab teeserva kuristikust logisev traataed. Viimane on pigem küll tee ääres söövate kitsede kui autode kaitseks.
Milia ökokülasse viiv mägitee. Foto: Ingrid Vooglaid |
Õnnelikult kohale jõudnud ja keerulisele teele viidanud, juhiti meie tähelepanu asjaolule, et all maanteede ääres võib igal pool näha liiklusõnnetuses hukkunuile viitavaid mälestusmärke, kuid mägiteel neid ei ole. Kitsal kõrgel teel kõik kardavad ja sõidavad väga ettevaatlikult. Tee lõpp on lausa meelega kruusateeks jäetud – ilma selleta tuleks ilmselt rohkem külastajaid, kui Milias vastu võtta jõutakse.
Milia ajalugu
Teadaolevalt asustati Milia küla esmakordselt 16. sajandi lõpupoolel. Küla õitses kuni 17. sajandi keskpaigani, mil seal levis koolera. Taasasustati Milia alles II Maailmasõja ajal 12 pere poolt, kellele sai mägede rüpes ja sajanditevanuste kastanipuude varjus peituv küla turvaliseks peidupaigaks. Sel ajal viis küla juurde vaid raskesti leitav väike mägirada ning hooned nägid välja mägede loomuliku osana. Sõja lõpus hüljati küla taas. Maad kasutati vaid loomade karjatamiseks ning hooned lagunesid. 1980-te alguseks oli maa ülekarjatatud, tulekahjudes kannatanud ja kunagi külluslikud veevarud vähenenud.
1982 alustasid kaks perekonda, Tsourounakis ja Makrakis, Milia taastamist. Vahendid selleks saadi erainvesteeringutest ning EEC põllumajandusturismi grandist. Eranditult kõik hooned külas asuvad olemas olnud vundamentidel ning looduslikud kivimoodustised, mida oli varem seinana kasutatud, on seda ka nüüd. 1993 jõuti hoonete renoveerimisega lõpule ning sealt edasi on Milias tegutsenud mägi-ökoküla kogemust pakkuv majutusasutus. Külas järgitakse keskkonnasõbralikku eluviisi ning tuginetakse Kreeta ja eriti Miliat ümbritsevate külade traditsioonidele.
Foto: Ingrid Vooglaid |
Milia tähendab kreeka keeles Õunapuu. Küla sai oma nime seal kunagi rohkearvuliselt kasvanud õunapuude järgi, mida nüüdseks on vähe järele jäänud. Tänaseni kasvab külas aga palju kõrges eas kastanipuid. Kogu küla on metsastatud, istutatud on tuhandeid puid. Milias on oluliselt rikkalikum taimestik, kui mujal Kreetal. Mujal lokkab kõikjal pinnakattetaimena kollaste õitega ristikuline, seal nägime seda vaid korra. Mäeservadel õitsevad väikesed alpikannid. Mets, mis Kreetal on juba iseenesest haruldane nähtus, lõhnab nagu Eestis ja on koduselt samblane. Seal nägime esimest korda maasikapuud ja maitsesime selle viljadest tehtud moosi. Hea oli. Mesi on seal mõrkja maitsega ja väga tume.
Ökoloogiline eluviis
Külas ei ole telekat ega raadiot. Kõik linna meenutav palutakse tulles maha jätta. Restoran avatud köögi ja söögisaaliga, vastuvõtt ja kontor on kõik ühes ning restorani all on kohapeal elava pere eluruumid. Keset restorani on väike laud sülearvutiga, mis täidab kontori otstarvet. Ühte söögilauda kasutatakse teise arvutilauana. Tubades ei ole elektripistikuid, fotoaparaati laadisime restoranis. Mobiililevi on küll igal pool, kuid wifi levib ainult restoranis ja selle sisselülitamist tuleb eraldi paluda.
Söögisaalis avaldas esimesel õhtul muljet vaikus. Ainus kord, kui Milias põgusalt muusikat kuulsin, oli hommikul kella seitsme paiku jalutama minnes läbi teise toa ukse. Ilmselt oli kellelgi patareidega mängija kaasas. Linnud laulsid varahommikust hilisõhtuni, ajades isegi tavaliselt kaua magavad lapsed kella seitsmest üles. Kaugusest kostis kitsede ja lammaste hääli, kanad kaagutasid söögisaali lähedal ning koer haukus meid nähes rõõmsalt. Püüdsime kõndida vaikselt ja püsida ette tehtud radadel, et mitte kedagi häirida.
Tubades on ainult elementaarne mööbel: voodid, laud, kapp. Mööbel ja detailid tubades on ümbritsevatest küladest kogutud ja taastatud. Meie toas oli taastatud vana leivaahi ning siin-seal puidust voolitud ja kootud tarbeesemeid. WC-duširuum toas on tänapäevane, seda valgustavad katuseaken ning mägedevaatega aken. Duširuum on majas kõige valgem osa. Toas on ka infokaust, kus kirjutatakse Milia ajaloost ja korraldusest ning palutakse inimestel vee, küttepuude ja elektriga säästlik olla. Keelatud on taimede korjamine, jaht, lõkke tegemine.
Autode jaoks on parkla 150 meetrit külast väljas ning autoga palutakse külla mitte siseneda. Äärmisel vajadusel võib korraks ettevaatlikult sõita ja auto kohe tagasi parklasse viia. Kodulehel on juhised bussiga lähimasse peatusse tulekuks, kuhu külast autoga vastu tullakse.
Foto: Ingrid Vooglaid |
Kogu külas kasutatav elekter toodetakse kohapeal päikesepaneelide, tuulegeneraatori ja generaatori abil. Generaatorit kasutatakse ainult talvekuudel õhtuti mõned tunnid tubades lambivalguse võimaldamiseks. Rohkem kasutatakse küünlavalgust. Söögisaalis õhtul tuled ei põle, laual on küünlad ja kamin-ahjus elav tuli. Ka meile anti esimesel õhtul peale söömist tuppa kaasa kaks küünalt ja tehti kamin-ahju tuli valmis. Kodulehelt võis lugeda, et soovitatav on kaasa võtta oma taskulamp õhtul liikumiseks. Meie ukse vastas põles siiski latern ka.
Kogu küla vesi saadakse kahest allikast. Suvel kuivavad ojad ning vett saab vaid maa alt. Tubades on küll dušš, kuid sooja vett saab vaid pärastlõunal paar tundi. Kasutatud vesi filtreeritakse ja suunatakse kastanite kastmiseks. Tulevikus on plaanis hakata koguma vihmavett, mida saab ainult sügisel ja talvel. Terrassid iga toa katusel ehitati selle mõttega, et oleks lamedat pinda vee kogumiseks. Praegu on need lihtsalt vaimustavate vaadete nautimise kohad. Pesu peseb kohapeal elav pere AAA+ pesumasinaga ja majutustubade pesu viiakse külastuste kõrghooajal ehk suvel ja sügisel kord nädalas Chaniasse pessu ja triikimisele.
Kõik looduslik on külas ringluses ning sellele, mida ei saa uuesti looduslikku ringlusse lasta, püütakse leida alternatiivseid kasutusviise. 80% oma ja söögisaalis pakutavast toidust kasvatavad nad ise. Milias kasutatakse traditsioonilisi põllumajandusmeetodeid ilma kemikaalide ja suurte masinateta. Jalutamas käies võib siin-seal kohata puudel rippumas pudeleid kahjurite püüdmiseks. Nende kasvatatud saadused on ametlikult tunnustatult orgaanilised.
Loomadelt ja lindudelt saadakse loomseid toiduaineid, villa, nahka, sulgi ja sõnnikut. Väljastpoolt toovad nad sisse ainult lähipiirkonnast pärinevat. Esmajärjekorras eelistatakse naaberkülasid ja kaugeim koht, kust ostetakse, on Chania. Nii kõrvalises ja raskesti ligipääsetavas kohas ei oleks elementaarselt vajaliku väljastpoolt sisse toomine ka praktiline.
Foto: Ingrid Vooglaid |
Väikese punase traktoriga sõidetakse mööda mäeküljele tehtud radu. Neil kitsastel radadel söövad ka kaks lehma, eesel ja kitsed. Kasse on palju, kuid nad on poolmetsikud, jooksevad eest ära. Kutsikas on väga sõbralik, temaga käisime mitu korda jalutamas. Mustade, pruunide ja valgete kanade seas on kolm uhket kalkunit ning mõned haned ja pardid. Kitsi on musti, valgeid, pruune, beeže ja kirjusid. Kitsi ei ole inimestega harjutatud ja seepärast neile päris ligi me ei saanud. Jalutamas käies paistis neid igal pool väikeste karjadena mäeservadel puhkamas. Osad neist kuuluvad ka naaberkülade karjustele. Kord varahommikul hüppas minu ees põõsast üksik kitsetall välja ja lippas eemale. Lambaid ja lehmi nägime vaid korra eemalt ja põgus kohtumine oli ka eesliga. Kuru kohal lendavad kullid.
Küla hoiavad majutusasutusena toimivana kohapeal elav abielupaar Zoran ja Theodora, kes on siin olnud 11 aastat ja töötavad oma koha unistuse nimel. Küla tegevusega on siiani seotud ka esialgsed rajajad ja omanikud, kellest vanem on praeguseks 71-aastane ja annab küla korralduses nõu. Teine omanik alustas 20-aastaselt ja osaleb praegugi aktiivselt küla tegevuses. Küla toimimisest rääkis meiega Tassos, kes on külaga seotud olnud 15 aastat. Lisaks on külas tööd ja tegemist leidnud kohaliku piirkonna elanikud. Kõigil külas tegutsevatel inimestel on mitmekesised ülesanded. Erinevatel päevadel tegelevad toiduga erinevad inimesed, kuid ükskord tabasime sööma minnes selle päeva koka restorani ukse ees kappi restaureerimas.
Vabatahtlike külla võtmise kohta öeldi, et praegu neil ei ole neid kusagil majutada, kuid tulevikus on plaanis ehitada väikesed puust majakesed neile, kes soovivad külas pikemalt peatuda. Tulla soovijaid on palju, lisaks lihtsalt vabatahtlikele tahavad nende juures oma praktikat teha ka agronoomia üliõpilased.
Lõpetuseks
Lahkudes tundus tee oluliselt lühem, kuigi kõrgus paistis alla sõites veidi hirmutavam. Parklas tulid meile vastu järgmised külastajad, kes ei olnud üldse seda nägu, nagu nad oleks äsja mööda kitsast keerlevat joont mäest üles sõitnud. Endalegi paistis järgmine külastus tulevikus võimalik. Suurem osa külas tegutsevatest inimestest sõidab seda teed pidevalt. Väga selgeks sai, et kui nemad suudavad sellistes oludes edukalt ökoküla pidada ja pikalt ette täis broneeritud olla, siis Eestis puudub igasugune õigustus kõrvalisemate piirkondade sobimatuseks.
Artikkel ilmus Eesti Ökokogukondade Ühenduse veebiajakirjas KoguKonnad. Vaata KoguKondade kevadnumbrit (.pdf), kus on juttu veel mitmest põnevast ökokülast.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta