Nimehuvi, mis mul juba pisikesest peale oli, leidis oma alguse ühelt mägiselt maastikult. Ta seisatus sageli Neeruti maastikukaitseala sildi ja kaardistendi juures ja arutles endamisi selle nime päritolu üle.

Kuna keegi ei tulnud tema kõrvale appi seda tegema, siis hakkas ta ise nimehuviliseks ja tuli ise omaenda otsivale minale appi. Esimene nimemõistatus oli suur ja huvitav.

Kui koolis said Kalevipoja legendid läbi loetud ja selgeks õpitud, siis ma enam ei seisatunud teadmatusest. Legendi järgi olid siis huntide poolt murtud hiigelmehe hobuse neerud Neerutile nime andnud.

Ja kui viimase siinse paruni nimi ka mulle selgeks sai - Nieroth, siis olin jõudnud nime kahe päritolu jälile. Kumb see rohkem selle kohanime andja rollis oli, seda ma siis ei teadnud, aga nimehuvi sünnipaigaks saigi Neeruti ja on seda siiamaani.

Neeruti, 1980.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!