Pargivaikuses ma leidsin end vahel harva ülesse. Alati oli keegi, kes vaikuse minema ajas ja nii alati kui vabadel hetkedel pargikolaja olin.
- Marek Vahula lood
- 20. november 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Hommikuti kogunesid Neeruti koolipoisid ja tüdrukud mõisa ette bussi ootele. Väike sagin koolijüngrite seas käis asja juurde ja vaid mina olin peaaegu alati teistest pisut eemal ehk eraldi ja vaatasin kolme suure hiidvana lehiseladva poole.
Sinna kogunesid ümbruskonna hallvaresed ja mõisahakid ning väike häälekas sagin sulejüngrite seas käis asja juurde. Vaid mina olin selle pea ainuke hoomaja.
Rõõmu tundsin ma varesehüüust ja hakikisast ehk nende omavahelisest keelest. Oma arust oskasin ma seda keelt ja sain sellest aru. Vaid sagivad koolijüngrid ei saanud aru, et vaid mina kõigest aru sain.
Neeruti park, 1980-1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
