Viimases saareloos tutvusime Kihnu väiksema sõsara Manilaiuga, kus haruldase juttselg-kärnkonna heaks kevadist talgutööd tehes pugisime Riida turismitalus kõhud head-paremat täis ning kogesime koduteel Eesti kõige lühemat praamisõitu. Kuigi Saarehull vahepeal kirjutamisest pika pausi tegi, pole tema maniakaalne saarepsühhoos kuhugi haihtunud ning iga-aastased saarekülastused jätkuvad endise innu ja tuhinaga. Niisiis, kuniks Saarehull veel matkakott seljas saarelt saarele rännata jaksab, kostitab ta teid ikka ja jälle uute pajatustega. Sel korral kutsun lugejaid kaasa vähetuntud Kõrksaarele, kus roog kõrgub taevasse või heal juhul silmini ning muuli ületamine nõuab ninjalikke tasakaaluvõimeid. 91 hektarit hõlmav saar asub Pärnumaal Lääneranna vallas.

Ühel suvehommikul haaras Saarehull varustust täis topitud raske seljakoti õlule ning põrutas bussiga Pärnusse. Pärast üürikest bussijaamas molutamist saabus aeg istumisest kanged tuharad järgmise maaliini pehmetele istmetele paigutada ning sõit jätkus läbi Tõstamaa peatusesse nimega Matsi tee. Siit oli tarvis veel mõned kilomeetrid astuda ning teekond möödus suvesooja ja päikeselise ilma tõttu ning raskekaallastele sobiliku seljakoti massist hoolimata heatujuliselt ja motiveeritult. Rahulikus tempos vantsides ja soojade päikesekiirte paitusi nautides kogesin meeldiva tõdemusega, et lahkus ja abivalmidus pole veel Eesti maapiirkondadest kadunud. Nii mõnegi möödasõitva auto juht oli varmalt valmis sõidukit peatama ja mulle küüti pakkuma, kuigi ma kõikidest säherdustest tähelepanuavaldustest viisakalt keeldusin. Püüdsin küll abipakkujatele selgitada matkamise kontseptsiooni ja tõika, et kui mind punktist punkti sõidutatakse, ei ole tegemist enam rännaku, vaid pigem abistatud ümberpaigutamisega. Sellest hoolimata tundus paljudele kohalikele ennekuulmatu, et keegi võiks tahta, või veel hullem – lausa nautida, sõgesuure ja sigaraske seljatäiega kruusateel jalutamist.

Õnneks oli marsruut lühike ning kuigi mul külatanumal mõttekaaslasi kohata ei õnnestunud, jäi silma miskit palju põnevamat. Esiteks märkasin valgetiibset ja paeluvalt vahelduvate hallide, mustade ning kollakaspruunide laikudega liblikat nimega pargi-tähnikvaksik ning hiljem roosade ja siiru-viirumustriliste õitega orhideed balti-sõrmkäppa. Kui nüüd arvate, et Saarehull pakatab loodusteadmistest, siis pean siinkohal pettumuse valmistama. Käpalistega olen küll sõber, kuid liblikaliigid käivad üle minu võimete ning valge kaunitari aitas pildi järgi määrata hoopis minu endine kursuseõde ja ammendamatu liigiteadmiste allikas Kadri Prants.

Eelmainitud Emakese Looduse meistriteoste nägemisega hommikukaunidus piirdus ning merekaldale jõudes oli mind sõna otseses mõttes ees ootamas kannatuste rada. Tänu korralikult tehtud eeltööle olin teadlik, et Kõrksaart ühendab mandriga ligi 130-meetrine vana, lagunenud ja osaliselt vee all olev kivimuul. Kuigi paberil oli muuli ületades saarele minek tundunud hiilgava mõttena, ei olnud Saarehullu tühm pea siiski arvestanud kividel kasvavate vetikate ning merelainetuse koostoimel tekkiva hävitusliku libedusega. Kividel kakerdamist ei teinud lihtsamaks ka raske seljakoti saatuslik toime tasakaalu hoidmisele.

Nimetatud kannatuste rada sai riskidest hoolimata siiski ette võetud, sest juba kohal olnuna ei pidanud Saarehull paslikuks raisata pool päeva teise Eesti otsa tagasi koju sõitmiseks ilma sealjuures ühtki saart, laidu või karet vallutamata. Nõndaks asusin südikalt muuli ületama, olles kivilt kivile astudes libisemise vältimiseks peaasjalikult küürakil, sealjuures seljale ja põlvedele langeva koormuse all ägisedes. Kivipaigutus muutus poolele teele jõudes üha hõredamaks ning tugevnev tuul katsus nagu kiuste lainete abil muulilt maha lükata.

Veetase muuli kõrval tundus silmaga hinnates ulatuvat kõhuni, mistõttu merre libisemine oleks kahtlemata lõppenud nihestuse või hullemal juhul jalamurruga. Sestap katsus Saarehull suust mahlakaid vandesõnu pritsides ja iseennast oma lollide ettevõtmiste pärast kirudes võimalikult ettevaatlikult ja rahulikult muulil edasi liikuda.

Massiivse kandami all ägades ning nõtkuvatel põlvedel kummargil tatsates avaldasid jalad korduvalt soovi libedatel kividel omatahtsi džiigi või suisa vodevilli tantsida. Kõndimisest, turnimisest ja koormast kurnatud keha lülitas täisrežiimile seesmise vinguviiuli, mille keeli puudutav poogen üha tungivamaid loobumishelisid esile manas. Põues pesitsev saarehullus aga saatis vinguviiuli kukele ja käskis teekonda jätkata. Pärast jätkuvaid ponnistusi õnnestuski lõpuks saarekaldale astuda, tihedast roomüürist läbi tungides seljakott maha visata ning lähima suurema kivi otsa roidunult puhkama vajuda. Kõrksaar on kindlasti avastamist väärt ja muul läbitav, kuid ärge mingil juhul vallutage seda äginarada raske seljakotiga. Ja saarele ujumine on madala veetaseme ning lühikese distantsi tõttu tõenäoliselt isegi ohutum kui muuliületus.

Jätame nüüd puhkava Saarehullu hetkeks kivile hingeldama ja pulssi taastama ning pühendume Kõrksaare kirjeldamisele. Eesti Kohanimeraamatu järgi on Kõrksaar tuntud olnud ka Kõrgesaarena ning nime lähtekohaks on omadussõna kõrge, mitte kõrkjas kui rahvasuus kasutusel olev nimetus järvekaisla kohta. Kuna Nõukogude ajal on saarel toimunud pioneerilaagrid, on paika kutsutud ka Poiste saareks. Veelgi enam, sama pealkirja kannab ka saarest 1977. aastal valminud film, mis dokumenteeris poiste matkalaagri tegevusi ja toimetamisi. Film pakub 1970. aastate soengustiili ja alt laienevate püksisäärte nostalgia kõrval mitmeid vaateid Kõrksaarele.

Saare kallas paistab küll sama rohune ja roorikas kui tänapäeval, kuid üldmulje on siiski lagedam ning selgelt on näha teekohad. Linateoses on saarel kõrgeid puid ja nende vahel lagedamaid madalamuruseid või liivaseid alasid, kuhu matkasellid kivide vahele telki ja laagriplatsi püsti panevad. Ekraanilt käivad vilksamisi läbi ka lipuväljak, kooguga kaevukoht ning mitmed laagri hooned, sealhulgas saun. Poisid sõidavad filmis ratastega saarel ringi, ujuvad madalas vees ja niidavad heina. Pioneeridele vajalike oskuste juurde käis ka söögivalmistamine, sokkide nõelumine, tossupommide vines takistusraja läbimine ja relva kokkupanek. Ühe männi otsa oli rajatud vahva vaateplatvorm, kust poisiklutid pikksilmaga merele kiikasid. Tõsi, kaadrid nende vaatevälja jäänud sõjalaevast on küll hoopis Tallinnas filmitud. Nõukogude Liidu lagunedes ilmusid Kõrksaarele pioneeride asemel skaudid ja gaidid, kuid ka nende suurlaagrid lakkasid 1990. aastate teisel poolel.

Milline näeb saar välja tänapäeval ja kuidas on pilt filmis nähtuga võrreldes muutunud? Esimesena hakkab silma loomulikult see, et roogu on veelgi rohkem, roog on kõrgem, roog on kõikjal, roog varjab päikese nagu tuhapilv Islandilt ja kui juhtud komistama, matab roog su enda alla, sulgedes lehega sinu suu ning summutades viimsed hädakarjed. Nali naljaks, aga kui otsite saart, kus varbad liiva sisse libistada ja merekaldal mõnusat lainete loksumist kuulata, ei ole Kõrksaar teie jaoks. Aga kadakad, tihe männipadrik ja põnevad lagunenud ning kasutuskõlbmatuks muutunud endised pioneerilaagri hooned – jaa, seda on ja seda saab.

Saare põhjaosas leidub veidi riigiomandis olevat kadakatega kaetud maad, kuid valdavalt on Kõrksaar jaotatud eraomandis olevateks kruntideks. Siinkohal meenutame seadusest tulenevalt, et juhul, kui eramaa on piiramata ja tähistamata ning puudub omaniku suuline keeld, on eramaal liikumine lubatud. Saare põhjaotsa kaldad on madalad, kuid sisemaal asuv kõrgendik on kaetud männipadrikuga. Seal saab uudistada endiseid pioneerilaagri hooneid, mis 1977. aasta filmis nähtuga võrreldes on üsnagi õnnetus seisus. Elava fantaasiavõime korral saab siin aga vaimusilmas ette kujutada endisaegset melu ja sagivaid noorsande. Muuhulgas võib püüda pähe õppida ja, miks ka mitte, oma eludeviisiks võtta,  rivistumisel poisikluttide suust kuuldavat vandetõotust: “Meie, poisid, vannume, et ei jäta kodumaad kaitseta, ei jäta ühtki tööd pooleli, ei jäta ühtki abivajajat abita, ei jäta ühtki mängu mängimata, ei jäta ühtki naeru naermata, ei jäta ühtki laulu laulmata”.

Männipadriku serva jääb väiksemaid puudetukkasid, kust avastasin ka väga sümpaatse puhkekoha kaasavõetud juturaamatu lugemiseks. Nimelt silmasin üht väärikas eas õunapuud, mille krobelised ja jändrikud oksad kui vanaema kaitsvad käed üle lameda ja istumiseks pasliku kivi sirutusid. Õdusal kivimürakal jalga puhates ja linnulaulu kuulates võis saareelu lausa nautida ja Kõrksaart raudse ja ahistavana embusena ümbritsevad roomüürid sootuks unustada. Saare põhja- ja lõunapoolse osa vahel on aga madalam ala, kus mehekõrgune roog taas nähtavust varjab ning õige suuna hoidmiseks pidi isegi minusugune pikemat kasvu naisterahvas aeg-ajalt kikivarvul seistes silmapiiri seirama. Kõrksaare lõunatipu kõrgemal osal asub suvila ning viisakas inimene eramaale majaomanikke häirima ei tüki. Nimetatud suvila oli veel hiljaaegu müügis 300 000 euro eest – kes ostusooviga mökutas, see jäi ilma. Saarehull kui ebarikas üksikisik või puudulikke monetaarseid vahendeid eviv indiviid endale kahjuks ühelgi saarel krundi omamise lõbu lubada ei saa ning lepib külalise staatusega.

Sume suveöö Kõrksaarel möödus telki aeg-ajalt raputavate tuuleiilide saatel, kuid üldiselt rahulikult. Järgmise päeva päikeselisel hommikul oli matkakott ära tarbitud söögi ja joogivee tõttu palju kergem kanda ning tagasitee üle muuli tõotas tulla lihtsam kui tulles. Tõepoolest, vandesõnu ja seljavalu oli kividel kakerdades varasemast kordades vähem ning tagasi mandrile jõudes sai higihaisu mahapesemiseks muuliservas ette võetud üks põgus näkisuplus. “KOK – kõik on korras!”, nii kõlas Kõrksaarest tehtud filmis poiste laagrideviis. Millise järelduse võiks nüüd lugeja kõigest eelnevast teha? Kas linnamüüri-taolised rootihnikud ja lagunev muul on väärt enda vaevamist ja kas Kõrksaarele on matkajal üldse mõtet minna? Aga põrgu päralt, miks siis mitte? Ega enne ju ei tea, kui pole ise käinud – oma silm on kuningas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta