Bioneeri vabatahtlik Aive Herja otsustas koos oma hiljuti sündinud beebiga astuda ühekordsete mähkmete mugavast maailmast korduvkasutatavate mähkmete loodussõbralikumasse maailma. Aive testis pea pool aastat oma lapse peal Eestis toodetud korduvkasutatavaid riidemähkmeid Hipsik ja jagab nüüd meiega oma kasvuraskusi ja -rõõme.
Iga ema soovib oma lapsele alati kõige paremat. See soov on meie, emaks saanud naiste, alateadvuse süvakihtidesse nii juurdunud, et jookseme selle ürgse instinkti ajel pimesi tormi kõigele, mis lubab meie lapse jaoks olla kõige parem, tervislikum, kasulikum ja mida kõike veel. Valime välja kõige parema mehe (kellest peaks ühtlasi saama ka kõige parem isa), valime veel sündimata lapsele kõige tervislikumat toitu, otsime kõige sõbralikumat sünnitusmaja, kõige efektiivsemat sünnitusasendit, kõige paremat mähet jne.
Kui ma viis aastat tagasi ise esmakordselt emaks sain, leidsid titemammadele suunatud reklaamid üles ka minu. Ja peagi olin ka mina hüpnotiseeritult nõus raha kulutama igasugustele imevidinatele, milleta väidetavalt ükski normaalne laps tänapäeval hakkama ei saa.
Üheks täiesti iseenesestmõistetavaks tänapäeva tite arsenali kuuluvaks imevidinaks on ühekordsed mähkmed. Eks ma olin juba viis aastat tagasi kuulnud lugusid sellest, kuidas mähkmeid valmistatakse naftapõhisest plastist, et ühekordsed mähkmed kõdunevad aastasadu ja et need seavad ohtu poisslaste viljakuse. Kuna minul aga sündis tütar-, mitte poisslaps ja oma elu esimese beebi kõrvalt polnud enam aega planeedi tuleviku pärast pead vaevata, sirutasin poes käe kanapimedalt ikka just selle mähkmepaki poole, mis end minu beebi pepule reklaamides kõige paremaks oli rääkinud.
Peagi selgus vana tõde – kõik pole kuld, mis hiilgab. Minu beebi pepu võis ühekordsetes mähkmetes näida küll puhas ja kuiv, kuid tekkinud pepupunetust ei ravinud oluliselt ka erinevate mähkmebrändidega šongleerimine. Säh sulle siis muretum elu! Ühekordsete mähkmete kõrvalmõju mu lapse pepule ravis jooksvalt küll üks tõhus beebipepukreem, aga tagantjärgi targana saan aru, et tegelesin tagajärgede likvideerimisega, selle asemel, et neid ennetada.
Miks ma aga kordagi ei katsetanud mitmekordsete riidemähkmetega? Ilmselt mängivad siin oma osa aukartustäratavad lood vapratest nõukogude naistest, kes titemamma staatusesse tõustes ööde ja päevade kaupa virnade viisi laste marlimähkmeid käsitsi puhtaks küürisid, neid keetsid ja kuivatasid ning nende valevuse astet kiivalt naabrinaise nööril rippuvatega võrdlesid. Ju ma siis kartsin nõukogude naisele alla jääda.
Ometigi pole ma sugugi uhke selle üle, et minu esiklaps ühekordsetes mähkmetes sirgus. Juba siis ajas mind iiveldama kasutatud mähkmete järele lehkav prügikast ja südametunnistus vaarus sama suure raskuse all kui käed, mis mähkmeprügi õue prügikasti tarisid. Lohutasin end ikka ja jälle Scarlett O’Hara lemmikmantraga: „Ma mõtlen sellele homme!“
See kauaoodatud homme saabus koos mu teise tütre ilmaletulekuga. Pärast esimese lapsega läbielatud emaduspaanikat on pea klaarunud, nii et suudan taas oma sisetunnet massipsühhoosist eristada. Seesamune salapärane sisetunne soovitaski mul lõpuks ära proovida ka korduvkasutatavad mähkmed. Mitte et mul oleks masohhistlik kalduvus niigi keerulist lapsevanema elu veelgi keerulisemaks ajada, aga kui ma olin ka teise lapsega ühekordsete mähkmete „rõõmud“ esimesel kuul meelde tuletanud – punetavast pepust nurgas turbokiirusel paisuvate mähkmeprügikottideni välja –, olin nõus proovima mida iganes, peaasi et see oleks midagi muud.
Enam ei peletanud mind pestavate mähkemete proovimisest eemale isegi mitte ema maalitud trööstitud pildid nõukaaegsest mähkmemajandusest. Kui mu sisetunne ütles, et riidemähkmeid TASUB proovida, sest ühekordsetele pabermähkmetele PEAB olema parem alternatiiv, siis seda tunnet tuli usaldada.
Minu õnneks olid lettidele just ilmunud uued Eestis toodetud korduvkasutatavad mähkmed nimega Hipsik. Nii et ma ei pidanudki marlikangast lappide kokku vuristamiseks õmblusmasina taha istuma. Minu õmblusoskuse juures töövõit missugune! Aga kas ka rahaline võit?
Mähe, mis eeldab majanduslikku mõtlemist
Läksin siis poodi neid loodus- ja lapsesõbralikke mähkmeid otsima ja ei leidnud neid esialgu kusagilt, kuni tulin mõttele neid apteegist otsida. Kui siis apteeker mulle Hipsikute tükihinda mainis (7,9 euri), mõtlesin, et proua pole omas maailmas veel eurole üle läinud ja mõtleb veel kroonides. Selgus, et nii see kahjuks siiski pole. Ahmisin natuke õhku, poetasin mokaotsast, et ostan järgmine kord ja läksin koju end (ja raha) koguma.
Esimene tagasilöök mind siiski veel õmblusmasina taha ega uut ühekordsete mähkmete pakki ostma ei ajanud, sest sisetunne lubas, et asjas on rohkem iva kui pealtnäha paistab, vaja vaid natuke süüvida.
Hipsikuid on neljas suuruses: XS (0-3 kuud/3.6kg/50cm), S (3-6 kuud/6-8kg/60cm), M (6-12/8-10kg/70cm) ja L (12-24/10-13kg/80cm). Lapse aastase mähkmevajaduse rahuldamiseks tuleks osta kolme esimese suurusjärgu mähkmeid: XS, S ja M, igat suurusjärku mähkmeid umbes 8-10 tükki (mähkmekate + sisu). Mähkmekulu on pidev muutuja, mis sõltub nii lapsest kui tema vanusest. Erinevatel andmetel kulub mähkmeealistele lastele 5-10 mähet ööpäevas, st keskmiselt u 7-8 mähet. Võtan oma võrdluses mähkmekuluks keskmiselt 8 mähet päevas. Seega kulub aastas kokku keskmiselt 8*3=24 Hipsiku mähet. Kui üks mähe maksab 7,9 eurot, siis aastas kulub Hipsiku mähkmetele järelikult keskmiselt 24*7,9=189.60 eurot.
Ühekordsete mähkmete tükihinnaks on seevastu keskmiselt 20 eurosenti. Kui lähtuda ka siin, võrdselt riidemähkmetega, kaheksast mähkmest päevas, siis kulub pabermähkmetele päevas 1.60 eurot ja aastas seega keskmiselt 1.60*365=584 eurot.
Nii et kui esmavaatlusel tundusid riidemähkmed mulle pabermähkmete kõrval hirmkallid, siis lihtsad kalkulatsioonid tõendasid vastupidist – ühekordsed pabermähkmed on mitmekordsetest riidemähkmetest enam kui kolm korda kallimad!!! Isegi, kui liita riidemähkmete kulule juurde nende pesemiseks vajalik veekulu (u 35 eurot aastas), ei muuda see tõestatud tõsiasja.
Kuna aga Hipsiku mähet võib kirjade järgi pesta kuni 100 korda, siis on siililegi selge, et laps kasvab ühest suurusjärgust enne välja, kui ema ta Hipsikud nartsuks pesta jõuab. Järelikult on need mähkmed edasipärandatavad ka pere uuele põnnile.
Lisaks lubavad Hipsikute tootjad, et hipsutajad (ehk Hipsikuid kandvad lapsed) hakkavad potil käima umbes aasta kuni pooleteise aasta vanuselt, samas kui ühekordseta mähkmete kasutajatel kulub selleks 2-4 aastat. Muidugi mõista on mähkmetest vabanemisel oluline ka lapsevanemate initsiatiiv. Lihtne aritmeetika näitab, et ühekordsete mähkmete kasutajate kulud seega ajaga aina kasvavad.
Hipsikud teevad mugandunud emmedele šokiteraapiat
Kui olin korduvkasutatavate mähete majanduslikus mõttekuses veendunud, läksin tagasi apteeki, lõin süümepiinatult priske summa eurosid letti ja nõutasin oma lapsele 8 Hipsikut. Kodus päästsin oma põnni ühekordsest mähkmest ja pakkisin ta rõõmuga Hipsikusse ümber. Olgu etteruttavalt öeldud, et rõõmu ja südamerahu väga kauaks ei jätkunud. Vähem kui poole tunniga olid mu põnni püksid märjad ja mina hingepõhjani pettunud. Mõtlesin ennast haletsedes kaotatud rahale ja meenutasin mõrult sõbranna hoiatust „Need mähkmed pissi ei pea, olen juba proovinud!“
Kuna ma aga loomu poolest allavanduja tüüp ei ole, siis järgmisel päeval siiski mähkmeid kohe apteeki tagasi viima ei tormanud, vaid otsustasin uusi mähkmeid nädalakese veel proovida. Pealegi avastasin Hipsikute brošüüri sirvides, et uued mähkmed tuleb enne kasutamist korra läbi pesta, sest uus puuvillane kangas muutub imavaks alles pärast pesemist. Nii ma ka tegin ja mähkmete imavus tõepoolest tõusis – nii umbes tunni aja peale, mida just eriliseks progressiks nimetada ei saa. Niisiis võtsin ühendust Hipsikute esindajaga ja avaldasin nördimust. Mulle, kui ühekordsete mähkmete ekskasutajale, püüti leebelt ja delikaatselt selgeks teha, et mähkmeid tulekski tegelikult natuke tihemini vahetada. See teeb lapsele ainult head. Niiske Hipsik andvat emale märku, et on viimane aeg mähe uue vastu vahetada.
Kui ma siis kuulsin, et see, et mähe pooleteisetunniga lekkima hakkab, on just Hipsiku eelis, mitte puudus, sest tuletab emmedele nende kohustusi meelde, siis läksin korraks turri ja iroonitsesin isekeskis: "Nojah, ega nendel titemammadel ju nagunii midagi paremat teha pole, kui päev läbi mähkmeid vahetada! Säh sulle säästlik mähe! Laps ei tohigi mähkmes mõnuleda seni kuni see tal jalgevahel poole jalgpalli suuruseks paisub?! Mähet tuleks vahetada kohe, kui laps on sellesse miskit sirtsutanud...? Huh, nüüd muutub mu koduperenaise põli veel tegusamaks."
Nii mõtlesin mina ja on mõelnud kindlasti ka kümned teised emad, kes Hipsikutega katsetades oma esimesed vitsad kätte on saanud. Miks muidu nii paljud emmed Hipsikutest peale esimesi kasutuskordi loobuvad? Mina tean nüüd vastust. Mugavusest.
Kulus natuke aega enne, kui mõistsin, et tegelikult pole viga Hipsikutes, vaid minus, kes ma olen harjunud ühekordsete mähkmete muretu maailmaga. Lapse tervise seisukohalt tuleks paberist ja riidest mähkmeid vahetada sama tihti, aga olgem ausad, ühekordsete mähkmete kasutajatest emmed, ühekordsete mähkmetega on kiusatus üle aja minna märksa suurem, eriti veel, kui laps seepärast kisa ei tõsta. Pealegi, iga pissisortsu järel pabermähkmeid vahetama kukkuda ei näi just kõige ökonoomsen.
Emmedele, kel on oma lapse jaoks aega
Enamik tänapäevaseid ühekordseid mähkmeid uhkeldab oma geelise-kreemise koostisega. Geel lukustab endasse mitu pissilaari, hoides teoreetiliselt lapse pepu kuiva ja tervena. Mähkmetootjate roosiline teooria on tore küll, aga minu isiklik praktika ja vaatlustulemused näitavad, et geelidega tuunitud superimavad mähkmed muudavad lapsevanemad mugavamaks ja seda tegelikult oma lapse heaolu arvelt.
„Mähe ei ole uriini reservuaar,“ ütleb ka lastearst Anne-Kristi Uuli, kes soovitab mähkmeid võimalikult sageli vahetada. Uriinis tekivad bakteriaalsed muutusprotsessid, mille tulemusena tekib ammoniaak ja süsihappegaas ning uriin muutub aluseliseks. Seejärel võib lapsel tekkida mähkmedermatiit, mille tunnuseks on põletikuline, punane ja sügelev nahk ja tulemuseks rahutu laps, kirjeldab arst.
Kui varem kahtlustasin, et riidemähkmed on tüütud, sest neid peab tihemini vahetama, siis nüüd tean, et tegelikult peaks ka ühekordseid mähkmeid vahetama kohe, kui laps on neisse sirtsutanud. Kuna bakterid hakkavad paljunema nagunii kohe, kui mähe väljaheitega kokku puutub, tunduvad kõiksugused geelid-kreemid olevat välja mõeldud pigem lapsevanemate kui laste enesetunde parandamiseks. Ja kuna beebi nahk on väga õrn, siis lapse seisukohalt on ideaalne mähe valmistatud võimalikult naturaalsetest materjalidest ja ohtlike kemikaalideta ning ideaalne emme on selline, kes mähet tihti vahetada viitsib. Kõiksugu niiskust lukustavad geelid ja kreemid teenivad rohkem mähkmevälist kui -sisemist ilu.
Kui ma esimesed kuu-kaks ühekordsete mähkmete võõrutusnähtude all veel kannatasin (st mossitasin iga kord, kui avastasin, et mähe on märg, kuigi ma umbes poolteist tundi tagasi alles vahetasin seda), siis hoidiski mind ühekordse mähkme sõltuvusse tagasi langemast rida julgustavaid ja rõõmustavaid teadmisi:
1. Hipsiku Tervisemähkmed on tehtud 100% looduslikust puuvillast, mis hoiab mähkmes optimaalset niiskustaset ja temperatuuri.
2.Teiseks on Hipsiku mähkmed töödeldud nanotehnoloogiliselt, nii et mähkme membraankiht laseb läbi õhku, kuid vedeliku hoiab mähkmes, laskmata seejuures siiski lapsevanemal, geelide kinnistavatele omadustele ja plastkilekihile lootma jäädes, laisaks muutuda.
3. Mu lapse mähkmes ei ole mingeid salapäraseid komponente – ei geel, kreeme, lõhna- ega säilitusaineid. Seega ei pea ma ka nende keemilise koostise või koosmõju pärast oma lapse nahale muret tundma.
4. Kuna Hipsikutega optimaalset mähkme alloleku aega ületada ei saa, sest vastasel juhul saavad lapse riided märjaks, muutusin iga päevaga tähelepanelikumaks ja hoolivamaks emmeks. Kuni ühtäkki avastasin enda suureks üllatuseks, et olen hakanud mähkmevahetusprotseduure nautima. Hakkasin põnniga sel ajal hullama ja harjutusi tegema ning avastasin, et mähkuvahetus pakub suurepärase võimaluse lapsega tegeleda ja teda paremini tundma õppida. Meie elamisse sigines iga päevaga aina enam naerukilkeid.
Veel märkasin näiteks mõne nädala möödudes, et lapse riided ei muutunudki Hipsikuid kandes enam märjaks – oli see tänu mähkme pesuskäigu staažiga proportsionaalselt tõusvale imavusvõimele, minu kiirele reageerimisele või kätte harjutatud õigele mähkme paigaldamismetoodikale? Ei teagi täpselt.
Kolmandaks taipasin, et pepukreemipotsik, mis mind ühekordseid mähkmeid vahetades peaaegu alati saatnud oli, seisis nüüd nukralt kapil ja kogus tolmu. Kui oma esimesel, ühekordsetel mähkmetel kasvanud, lapsel kreemitasin punetavat peput regulaarselt, siis teine, riidemähkmetel kasvanud, laps on pepukreemi tillukesest proovipotsikust lasknud vaevalt poole oma kannikatele kanda.
Emmedele, kes kakat ei karda ehk paar sõna Hipsikute hooldamisest
Sellega, et riidemähkmemajandus pabermähkmemajandusest natuke aeganõudvam üritus on, olin juba eos arvestanud. Kasutatud riidemähkmetelt tuleb suurem kraam välja loputada või potti rookida, mähe tagurpidi keerata, krõpsud kinnitada ja pesumasinasse või ämbrisse ligunema visata. Nimelt soovitavad Hipsiku tootjad määrdunud mähkmeid leotada kaanega veeämbris, kuhu on lisatud sutsuke soodat. Kuna selline meetod tõsisemalt määrdunud mähkmeid päris puhtaks ei võlu – titekaka on teadupärast kange kraam –, siis soovitatakse proovida ka sapiseepi.
Eks igaüks leiab katsetamise käigus enda jaoks kõige sobivamad puhastusmeetmed. Mina loobusin näiteks mähkmete leotamisest. Päevil, kui on rohkem aega, loputan mähkme kohe käsitsi puhtaks. Avastasin, et selline meetod sobib suurepäraselt suvisesse maakodusse, kus saan üle õue lipates mähkme kohe päikse kätte rippuma viia.
Linnas loodan rohkem pesumasinale. Sulen päeva jooksul määrdunud mähkmed hermeetiliselt pesumasinasse ja kakaga kokkupuutunud mähkmed hõõrun kohe käte vahel pesuseebiga puhtaks. Olen avastanud, et kombinatsioon veneaegsest pruunist pesuseebist ja kiirest tegutsemisest annab titekakaplekkide puhul kõige paremaid tulemusi (sapiseep on seetõttu veel proovimata). Õhtul läheb kogu masinasse kogunenud kupatus pehme pesuvahendi ja äädika (mis mõjub pesupehmendina) saatel pooletunnise minipesu režiimi peale keerlema.
Kui keskküte toimib, saab mähkmed hommikuks radiaatori peal kuivaks. Algul, tõsi küll, riivasid radikatel rippuvad mähkmed pisut silma, aga siis tuletasin endale meelde, et tegu on ajutise nähtusega ja eesmärk pühendab abinõud.
Paljud usuvad, et riidest mähkmete kasutamine eeldab tihedamat pesupesemist. Minu praktika seda ei kinnita. Kuna mähkmeeas laps määrib nagunii iga päev ära hunniku riidekraami -- küll piima pursates, ilastades ja pudru lennutades –, siis tuleb nagunii pesu pesta, kui mitte iga päev, siis üle päeva kindlasti. Veekulu kasvab mitte riidemähkmete, vaid ikka perekasvu kasuks otsustamise tõttu.
Loomulikult eeldab riidest mähkmete pesemine paratamatult suuremat kokkupuudet kakaga. Ühekordsete mähkmete kasutajast emme jaoks, kes on harjunud rullima suurema laari kraami mähkmesse ja selle prügikasti heitma, võib käeline kokkupuude titeroojaga esialgu üsna õõvastav kogemus olla. Seisin ka mina hetkeks valiku ees, kas visata kakane riidemähe keemiavanni visisema, lootuses, et plekid haihtuvad iseenesest (ja osa keemiast jääb, loputamisest hoolimata, mähkmesse) või vaadata kakat emotsioonitult nagu treenitud sõdur oma sihtmärki ja hõõruda-seebitada sihikindlalt seni kuni plekid kaovad. Võitis see sõduri variant.
Seega olgu veelkord öeldud, et Hipsik sobib eelkõige emmedele-issidele, kes oma lapse pissi ja kakat ei karda.
Emmedele, kes hoolivad oma laste elukeskkonnast
Ühekordseid mähkmeid on kindlasti riidemähkmetest mugavam ja ajasäästlikum kasutada, kuid kas me ka tegelikult teame või tahame endale tunnistada selle mugavuse tegelikku hinda?
Pabermähkmete tootmise, transportimise ja hilisema prügi äraveo peale kulub hulganisti loodusressursse. Näiteks tekib ühekordsete mähkmetega aastas üheksakümmend korda rohkem prügi kui pestavate riidemähkmetega (vastavalt siis 360kg ja 4kg). Lisaks kõdunevad ühekordsed mähkmed looduses 200-500 aastat! Isegi ühekordsed ökomähkmed kõdunevad looduses vaid osaliselt ja vajavad täielikuks kõdunemiseks vihmaussikomposti. Vaevalt, et nad sellist luksust linnaprügimägedelt leiavad.
Korduvkasutatavad mähkmed on see-eest suurepärane alternatiiv ettenägelikele lapsevanematele, kes teavad, et riidemähkmete eluiga on pabermähkmete omast kordades pikem. Ühest korralikust Hipsiku partiist piisab tõenäoliselt mitmele lapsele. Ja kui puuvillaste riidemähkmete aeg saab ümber, kõdunevad need mõne aastaga, mitte ei jää aastasadadeks oma suureks sirgunud kasutajate elukeskkonda reostama.
Statistika kõneleb, et ühele lapsele kulub aastas keskmiselt 3000 mähet. Mind haarab õud, kui mõtlen oma esimese lapse poolt ära peetud tuhandetele ühekordsetele mähkmetele ja sellele, kuidas minu esimene tütar peab pensioniikka jõudnuna elama teadmisega, et tema titekaka lebab endiselt kusagil plasti pakituna koos teiste omasugustega. Kas on ikka normaalne, et meie lapsed muutuvad enne mullaks kui nende mähkmed? Ega ikka ei ole küll. Seepärast kasutangi nüüd riidemähkmeid.
Otsustan korduvkasutuse kasuks
Suured mähkmemoogulid kulutavad metsikuid summasid, kõige muu kõrval, ka reklaamile – sellele samale uinutavale lobale, mis hüpnotiseerib lapsevanemaid ostma oma lapsele „kõige paremaid mähkmeid kõige odavama hinnaga“.
Inimene on hingelt endiselt veel üsna usaldav isend. Tulenegu see pime usaldus siis ajanappusest, mugavast ükskõiksusest või harjumusest, vajaks see, vähemasti turumajanduse kontekstis, pidevat revideerimist. Sest selle sama usalduse najal tekkivad harjumused mõjutavad oluliselt meie elu ja meie laste tulevikku.
Astusin ühekordsete mähkmete mugavast maailmast pestavate mähkmete maailma hirmuga, et põrun enda ümberkasvatamise katses. Kuid mind toetasid tugev tahe oma harjumusi muuta ja teadmine, et olen ka varem sellega hakkama saanud (nt. pakendite pesemine ja prügi sorteerimine tundus veel kolm aastat tagasi minu jaoks ulmeline, nüüd aga on prügi kaheksaks sortimine loomulik osa minu igapäevaelust). Ja sain ka seekord!
Viie eksperimendikuu jooksul tajusin taas, kui sügavalt on meisse juurdunud erinevad harjumused ja kui tohutult suur sisuline vahe võib olla pealtnäha sarnastel harjumustel.
Minu eksperiment ühekordsete mähkmete ja mitmekordsete Hipsikutega näitas, et kui üks mugav harjumus võib teha beebi pepu punaseks ja päädib suurte kõdunemisraskustega hiiglasliku prügihunnikuga, siis teise harjumusega harjumine sunnib küll natuke rohkem vaeva nägema, kuid päästab see-eest nii punetavast pepust kui haisvast prügist. Mõne kuuga veendusin, et mitmekordsed mähkmed on minu ja mu lapse jaoks ühekordsetest mähkmetest palju soodsam, tervislikum ja parem valik, sest lisaks beebi pepule hoiavad pestavad mähkmed puhtana ka südametunnistuse ja looduse.
Aitäh Hipsikud, et kasvatasite minust oma lapsele hoolivama ema ja oma Maale parema lapse!
*Ühekordsetest mähkmetest said pärast Hipsikute eksperimenti minu majapidamises SOS-mähkmed, mida kasutan siis, kui mähe peab mingil põhjusel lapsele kauemaks, kui kaks tundi, alla jääma. Ühekordne mähe on minu jaoks endiselt veel asendamatu öösiti, kui ma ei raatsi last mähkmevahetuse pärast üles ajada ja ka mõningatel pikematel väljasõitudel.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
