Mis on ühist piljardipalli neelamisel, paljakäsi lõvi ründamisel, ilma turvavööta autosõidul ja tuulelohe lennutamisel keset orkaani?

Esimene ja loomulikult kõige ilmsem vastus oleks „need kõik on väga halvad ideed.“ Mida need kahtlemata ka on. Kõikide eelnimetatud tegevuste puhul on ühiseks jooneks ka see, et need viisid nende tegijad enneaegselt ja vägagi labasel viisil mullatoidule. Just sellistes intsidentides osalenutest saavad iga-aastased nominendid Darwini auhindadele.

Tegemist on liba-auhinnaga, mille saamiseks peavad olema täidetud viis põhitingimust:

  • nominent sureb või pole võimeline pärast tegu sugu jätkama;

  • tegevuse käigus langetatakse ainulaadselt idiootlik otsus;

  • nominent on ise oma surma teostuse autor;

  • nominent on küps, vaimselt terve ning otsustusvõimeline isik;

  • sündmuse tõesus peab olema saanud kinnituse läbi meedia või tunnistajate ütluste.

Lühidalt ning läbi musta huumori öeldes on Darwini auhinnad suunatud siis inimestele, kes on enda rumalusega end inimkonna geenivaramust likvideerinud ja läbi selle meie geneetilist taset tõstnud.

Olles mängureeglid põgusalt sisse juhatanud, sooviksin nüüd pöörata tähelepanu paarile minevikus aset leidnud Darwini-väärilisele sündmusele ning nende taga peituvale moraalile.

1999. aasta 21. märtsil jagas üks Rumeenia noorpaar armurõõme töötava mootoriga autos, mis viibis garaažis. Noored lämbusid vingugaasi kätte. Sama aasta 9. mail toimus analoogne intsident ka ühe Mehhiko noorpaariga, kuigi toimumiskohaks oli sel korral garaaži asemel laohoone.

Mida sealt õppida? Eks ikka seda, et enne suletud süsteemis oma kirgedele voli andes ei tohiks ära unustada, mis ümbritsevas ruumis toimub. Ka Maa atmosfäär on suletud süsteem, kuhu meie kire ja ahnuse tõttu on paiskunud niisuguses koguses kasvuhoonegaase, et tänapäeval ei juleta rääkida mitte kliimasoojenemise peatamisest, vaid selle leevendamisest mõne kraadi võrra.

5. veebruaril 2009 leiti üks India meesterahvas surnuna oma maja alt. Unenäod olevat mehele öelnud, et maja alla on peidetud varandus ning meie Darwini-nominent käis iga päev selle suunas tunnelit kaevamas. Paraku asus maja mere lähedal ning mees ei osanud arvestada sellega, et pinnasesse imbunud vesi muudab tunneliseinad hapraks.

Moraal? Peaksime rohkem pöörama tähelepanu pöörama sellele, mis meie ümber toimub, selle asemel, et ihaleda varanduse järele, mida ei pruugi olemaski olla. Paraku on tänapäeva ühiskonnas inimesi, kes unistavad suurelt, kuid kellel pole aimugi, kuidas töötavad maakera protsessid ning kui palju need ambitsioonid Maale maksma lähevad.

Nüüdseks peaks olema ilmne, kuhu ma nende näidete toel jõuda tahan. Inimkond on tõusnud Maa domineerivaks liigiks ning sellel on ka hea põhjus: me oleme lihtsalt niivõrd ambitsioonikad ja kohanemisvõimelised. Meil on karta vaid omaenese lollusi. Seega, kui isegi sellise tehnoloogilise taseme ja mõtlemisvõime juures suudame oma edu maha mängida ja kuidagi oma tsivilisatsiooni kokku kukutada, ei ole me lõppkokkuvõttes paremad, kui Darwini-nominendid.

Jah, me kõik. Isegi kui punasele nupule vajutab üks võimuhull diktaator. Isegi kui kliima jätkab soojenemist tänu maailma liidrite otsustele, tekib küsimus: Kus olid ülejäänud inimesed, kes oleks võinud seda takistada? Maailmalõpu puhul välja antav Darwini auhind saab olema vaid kollektiivne, sest inimkonna praeguse arengutaseme juures on selline möödalask lihtsalt andestamatu. Kas poleks aeg tõestada, et oleme paremad?

Sarnased artiklid