Mees, kes tuli koduväljadele tagasi, oli minu varju ja minu otsiva näoga. Tegin järgmine talv otsa puid ja suusatasin ning olin samas nii uue ja vana varjuga ning vana ja uue näoga.
- Marek Vahula lood
- 28. september 2022
Elu esimene viupesa punase tamme salu juures mäenõlval suures kases oli ammu peaaegu lagunenud.
Nii ma teadsin ja selle teadmisega ma sinna kase juurde uuesti tagasi läksin. Hämaruses ülespoole vaadates oli pesa jälle üles ehitatud ehk tagasi tulnud sinnasamma, kus varem.
Tagasituleja suurim rõõm oli sündinud, viupesa oli tagasi ja pimedus neelas mind peagi, kuni saunakoju jõudsin. Saladusega koos olin terve õhtu ja pimedus ei neelanud minu uut saladust, tagasitulnud viupesa.
See viupesa, mis pikki aastaid oli tühjalt seisnud ja nii ka peaaegu täielikult lagunenud, kuid siis jälle üles ehitatud viude poolt.
Tagasituleja rõõmuks oli otsimine. Ma otsisin uut ja vana ja uueks sündinud vana viupesa kinnitas tagasitulnud otsijale tema leidmise rõõmu.
Neeruti, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
