Metsavaht Toomasest sai minu kevadehõnguline külaline. Otsisime sõprusele jätku ja Toomas kutsus mind suvehakul kajakapoegi rõngastama.

Suvi, mis saabuma hakkas, leidis kaks meest ühe tehisjärve kaldalt.

Võtsime mõlemad püksitorud jalast ja läksime madalasse vette roostikuserva. Kajakakisa, mis siis lahti läks, ei teinud meie sõprusele liiga. Kajakapojad said rõngad jalga ja vanalindude kisa käis lihtsalt asja juurde. Metsavaht, kes muidu alati kevadeti väga jutukas oli olnud, vaikis nüüd sootuks ja sellele vaatamata saime üksteisest väga hästi aru.

Seda, et kevadele alati suvi järgneb ja ka seda, et alati ei peagi sõpruse kinnituseks sõnu tegema. Õhtutunnil lõime numbrid kokku ja sadakond kajakapoega olidki rõngad jalga saanud.

Kui püksitorud jalga kiskusime ja õhtupäikese poole vaatasime, siis tõdesime, et suvi ongi algamas. Ja me tõdesime seda jälle ilma sõnadeta. Meie sõnadeta sõprus edaspidi siiski ei vaikinud.

Kevades olime rääkima õppinud ja suves leidsime endid jälle ülesse. Kaks vaikivat meest jalgupidi madalas vees kajakapoegi püüdmas, see kõlab ise kui üks omamoodi jutustus. Ja omamoodi alanud suvi leidis meid teinekordki ninapidi ühiselt koos. Sõnu üksteisele taga otsimas.

Vinni, 1986-1987.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta