Inimene on kõige tähelepanelikum kevadel. Sedasi arvasin iseendastki juba siis kui varesed paaridesse jagunevad.

Et kevadine vares on oma olemuselt teistmoodi kui talvine, seda rääkisid nad ise omas keeles suurtes kaskedes. Mina kui talve jooksul nende keele omapead ära õppinu, sain jälle targemaks.

Kord ennast targast raamatust loetud vareste lugu vestis, et talvel elutsevad meil hoopis Soome varesed. Meie kodused linnud lendavad lõuna poole, Leedumaale, Valgevenesse ja Poolasse välja.

Kevadel kui neil meie omadel seal kodumaa igatsus peale tuleb, tulevd nad varsti tagasi. Mina, kui üks terase silmaga vareste sõber panigi seda kõike tähele.

Varesterõngastaja argipäev viis teda puude otsa. Külaümbruse vareselapsed said kõik omale linnurõngad jalga.

Nende õnnelik sõber kadus külateedele ja alles talvel tuletas kirjake postkastis talle kevadist hobi meelde. Saabunud teade rääkis minu rõngastatud vareselapsest, kes Valgevenes noorukina püssimehe ette jäi. Raamatust pärit varesetarkus oli saanud nii kinnituse.

Giidina hiljem seda kõike ekskursantidele rääkides jäädi mind rohkem uskuma kui mitmest muust kohast pärit tarkust. Üks siis tähelepanelikust silmapaarist leitud ja teine raamatust loetud ja kolmas elust enesest võetud.

Neeruti, 1983.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: