Enamik meist vist uuriks uue töökoha valikul tööandjalt palganumbrit, aga Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemand Ave Orav, kel taskus ka juristi diplom, tuli seadusetundjast kõvasti väiksema palgaga ameti peale südamerahu nimel.
Avest (27) õhkub rahulolu. «Mis teha, kui ma olen õnnelik!» laiutab naine süüdlaslikkust teeseldes käsi, kui tema ebaeestlaslikule särale tähelepanu juhime. Kuid elurõõmust pakatav pole Ave endal sõnul sugugi mitte alati olnud.
Poolteist aastat ämmaemandana töötanud naine ütleb, et on tegelikult tahtnud lapsest saati arstiks saada. «Ema räägib, et vaatasin lapsena arste alati ammuli sui,» naerab Ave. «Aga kuna olin keskkooli ajal pikalt haige ja seetõttu tekkis haiglaseinte suhtes hetkeline vastumeelsus, jätsin bioloogia ja keemia riigieksami valimata. Nii ei jäänudki valida muu kui ajaloo ja juura vahel.»
Valituks sai viimane. Kolm aastat möödus rahulikult õpingute tähe all, aga siis saabus pöördeline neljas kursus. «Läksin juristina tööle, kuid see ei meeldinud mulle. Kui olin pool aastat töötanud, olin depressiooni äärel. Mõtlesin iga esmaspäeva hommikul, et pean jälle viis päeva tegema tööd, mida ma tegelikult teha ei taha,» meenutab Ave tõele näkku vaatamise valusat aega.
Nii saabus teadmine, et juura ei ole ikka tema ala. Takkajärgi arvab ta, et taipas seda juba õpingute ajal, aga kuna igalt poolt survestati, et «lõpeta ikka kool ära, saad paberi kätte ja siis on juba ükskõik, mida tegema hakkad», oligi ta otsustanud ta ülikooli lõpuni käia.
Ent taas sekkus saatus. Rulluisutajate näol, kes Ave ühel täiesti tavaliselt alanud päeval asfaldile maha niitsid. Jälle sattus ta pikaks ajaks haigevoodisse. «See oli selles suhtes õnnelik õnnetus, et ma ei saanud kuhugi minna ega midagi teha. Olin pikalt kipsis ja muudkui mõtlesin. Mõtlesin, et kahju, et mul riigieksamid tehtud pole – prooviksin astuda Tartu Ülikooli arstiteaduskonda...»
Mõte muudkui idanes, kuni võttis konkreetse vormi: Tartu Ülikooli asemel ilmus plaanidesse meditsiinikool ehk praegune Tallinna Tervishoiukõrgkool. Sinna võeti õpilasi vastu keskmise hinde ja sisseastumiskatsete alusel. «Mõeldud, tehtud! Keskmine hinne oli mul väga hea ja sisseastumiskatsed olid suhteliselt kerged. Nii mind sinna vastu võetigi!»
Raske õppustel...
«Juuraõpingud olid selles mõttes lõdvad, et sai ise otsustada, kas ja kui tihti kohal käid,» räägib Ave. Mõni kursusekaaslane mõnda ainesse ei jõudnudki, aga läbi sai ikka. Medkoolis tuli seevastu käia kohal iga päev kellast kellani. Hilineda ei tohtinud ja kõik puudumised pandi kirja. Õppetöö toimus klassides, mitte suurtes auditooriumides. Pidi kandma vahetusjalatseid ja nimesilte.
«Selline asi nagu ülikoolis, et tõusen poole loengu pealt püsti ja lähen tööle, ei tulnud kõne allagi!» Kõik see meenutas kangesti keskkoolipinki naasmist ja ehmatas Avet alguses ikka omajagu. «Aga ära harjus,» nendib ta, «sest ega raamatute põhjal ämmaemandaks ei õpi.»
Juba esimesel kursusel pakuti nutikale tudengile võimalust minna vahetusõpilasena Soome. Ave haaras sellest kinni ja jäi mere taha tudeerima ning tööle tervelt pooleteiseks aastaks.
Seal jõudiski Ave lõplikult äratundmisele, et meditsiin on tema ala. Rohkemgi veel: miks mitte võtta kahest kaks?! «Tulin tagasi Eestisse ja läksin meditsiinikoolist akadeemilisele puhkusele, et ülikool ära lõpetada. Hommikul ärkasin äratuskella tirina peale, lülitasin arvuti sisse ja kaheksa tundi jutti muudkui lugesin ja kirjutasin. Kui kell sai viis, lõppes ka mu tööpäev,» kirjeldab ta elavalt õigusteaduskonna lõputöö kirjutamise aega.
Kuu ajaga oli meditsiini õigustest rääkiv töö kaante vahel! Uskumatu! Aga mitte Avele endale: «Ma suudan teha väga mitut asja korraga ja kõik ka õigeks ajaks valmis saada, sest olen erakordselt hea ajaplaneerija.»
Juristi tunnistus taskus, läks Ave meditsiinikooli tagasi. Sel talvel pistab ta taskusse oma teise diplomi, ämmaemanda kutsetunnistuse, et jätkata südamelähedaseks saanud alal.
Täiesti rutiinivaba
Ave seletab entusiastlikult, et ega ämmaemand ainult sünnitustoas askelda. On ka sünnitusjärgne töö, kus emadele õpetatakse lastega hakkamasaamist ja imetamist ning lahendatakse mis tahes ettetulevaid probleeme. Lisaks üheksa kuud jälgimist ja nõustamist. «Valdkond on väga lai. Rutiini ei teki,» kiidab Ave.
Ämmaemanda töö kõrvalt peab Ave Pelgulinna perekeskuses loenguid, on imetamis-nõustaja ning jagab noortele tarkusi seksuaal- ja tervisekasvatusest. Tulevikus loodab ta hakata juhendama ka rasedate treeninguid.
Ta usub, et sama hästi kui praegune töö oleks talle sobinud ka medõe amet. «Keskkooli ajal käisin sageli kooliõe juures, kes oli tavaliselt üksi tööl. Aitasin tal vahel lapsi kaaluda ja mõõta,» jutustab Ave, kuid ütleb kohe, et ämmaemanda haridus on siiski laiem ja lubab ka õena töötada.
Ühe suure plussi leiab Ave oma elukutsest veel: ämmaemanda või õena saab ta töötada mis tahes maailmanurgas, sest naised sünnitavad kõikjal. «Loodus teeb oma töö. Ämmaemandana tuleb eri rahvusest ja usutunnistusega naiste nõustamisel ja abistamisel arvestada lihtsalt kultuurilisi erinevusi. Töö ei saa otsa kunagi.»
Peale vaheldusrikkuse muudab ämmaemanda töö Ave meelest mõnusaks vahetu kontakt inimestega ja paindlik graafik. «Mulle ei istu üheksast viieni tööl käimine. Praegu annab valveid kokku vahetada, et maale või reisile sõita. Ja töö ei tule koju kaasa. Juristina seda rõõmu poleks,» arutleb Ave. Tundub, et tema ameti plussid ei saa iial otsa!
Ja siis ütleb Ave, et muidugi ei ole kõik alati lust ja lillepidu. Ta on näinud nii hingeliselt kui ka füüsiliselt väga raskeid sünnitusi, aga sellegipoolest pole tal tekkinud tahtmist lahkuda. «Selles ametis on väga palju kurbi asju, millest eriti ei räägita, aga rõõmu on ikka rohkem.» Stressi ja pingeid maandab ta muusika ja spordi abil.
Ametit vali hingega, soovitab Ave
Juristist ämmaemandal Avel on kokast filmioperaatoriks ümber õppiv vend. Seepärast ei kõhkle Ave hetkegi, kui ütleb: inimene peab otsima endale hingelähedase elukutse! «Alati tuleb proovida, sest võib-olla kahetsed muidu elu lõpuni,» sõnab ta.
Samas keelitab ta mitte uisapäisa tegutsema: «Arvesse tuleb võtta ka seda, et sa ikka ära elaksid. Esialgu tasuks põhitöö kõrvalt proovida, kuidas asi tundub ja välja kukub, ja alles seejärel otsustada.»
Ave kahtlustab, et tema vanematele oli juba ammu selge, et nende tütre soontes juristi verd ei voola, aga endisi kolleege ja koolikaaslasi on ta rabanud korduvalt. «Kui endised kursaõed mu juures sünnitamas käivad, siis nad küsivad imestunult: «Kas see oledki sina?» Ja mina ütlen, et olen jah,» muigab noor ämmaemand võidukalt.
 |
Raha õnnelikuks ei tee
«Raha ämmaemanda amet rohkem sisse ei too kui juristi amet. See on pole mingi üllatus,» tunnistab Ave, kes on töötanud kõrgepalgalistel ametikohtadel, kus teda hellitati veel ka ametiauto ja muude boonustega. Kas tõesti ei olnud kahju sellisest luksusest loobuda ja väiksema palgaga leppida?
«Väga hea jurist saab väga head palka, aga selleni jõudmiseks peab väga palju tööd tegema, sest juriste on nii palju. Aga kui töö ei meeldi, siis ma ei leia endas motivatsiooni nii palju rügada. Asi ei ole rahas. Töö peab meeldima. See on põhiline,» põhjendab Ave. Seda enam, et tema jaoks ei tähenda hea elukvaliteet suurt raha. See peitub ikka sisemises rahulolus. Nagu selleltki pildilt näha, on Ave sisemise rahuloluga kõik korras! Kui tihti teie oma töökohal nii laialt naeratate?
Lugu ilmus ka Naistelehe 2010. aasta Nipiraamatus nr 23.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
