Ajal, mil enamik inimesi hoiab kümne küünega oma töökohast kinni, võttis SEB panga müügijuht Liina Karron vabatahtlikult vastu otsuse loobuda heast positsioonist, palgast ja privileegidest ning anda järele teda juba aastaid kummitanud kulinaariakutsele.

Endine pangaametnik Liina (35) rüüpab kohviku laua taga mõnuga kuuma teed ja tunnistab: «Ükski auguraud ega kiirköitja ei ole mind kunagi nii elevile ajanud kui jupp vasikamaksa või ports kenasid lestakalu.»

Kuna Liina emapoolse suguvõsa naised on alati hästi süüa teinud, on ka tema kasvanud teadmises, et hea toit on loomulik ja oluline osa elust. Aga olgugi et geenidega kaasa saadud tõmmet kokanduse poole on Rakverest pärit Liina tundnud eluaeg, ei osanud ta ametivaliku ristteel seistes söögilõhnade suunas kõmpima hakata.

Saksa filoloogi tütar tahtis pärast keskkooli minna saksa keelt õppima – see ahvatles nõukogude aja lõpul reisimisvõimalusega –, aga kuna kirevasse keskkooliaega mahtusid muu hulgas ka suur armastus ja esimese lapse sünd, tegi ta oma plaanidesse praktilised korrektuurid ja koputas, lõputunnistus näpus, hoopis kodulinnas uksed avanud Mainori majanduskooli uksele.

Õpingutele järgnes telleritöö Hoiupangas. Oleks keegi talle siis öelnud, et 14 aasta pärast on temast saanud suurpanga müügijuht, kes kokandusse lootusetult armununa paneb pangatöö maha, oleks ta endal kõhu kõverasse naernud.

«Olen kogu aeg toiduteemas sees olnud. Olen tahtnud näha, mida teevad professionaalid, ja olen ise tahtnud teha. Kõikjal, kus olen töötanud, on kujunenud nii, et veerandi mu tööpäevast täidab toit,» tunnistab ta.

Pangatöö päevil heietas ta vabadel hetkedel kolleegidega ikka toidu teemadel: et kes mida eelmisel päeval sõi, kuhu keegi lõunale läheb ja mis kellelegi maitseb. «Sellest ei piisanud, et kogu aeg kodus perele või sõpradele süüa tegin!»

Kusjuures, see igapäevane kokkamine pole Karronitel vist päris samasugune nagu teistes peredes. Kes neil külas käinud, sel on nii mõnigi kokatrikk tagataskusse pandud – juba aastaid on Liina kutsunud häid sõpru õhtusöökidele, mille kokkamises saab igaüks tema juhtnööride järgi kaasa lüüa.

«Mulle on loomuomane, et kui ma ise midagi oskan, tahan seda ka teistega jagada. Selline kätega vehkija tüüp – et vaadake kõik, mis ma teen! Kohe kuidagi ei oska endale hoida!» naerab Liina.

Et kokandusgurude tegemistega kursis olla, kammis Liina toidunautlejaist tuttavatega läbi Tallinna restorane. Kui varem luusisid nad uute maitseelamuste jahil mööda söögikohti iga kuu, siis masu ajal on see kallis hobi soiku jäänud.

Tigu viis õigele teele

Tõele au andes on Liina «patoloogilist» huvi toidu vastu enim mõjutanud pere lemmikrestoran-vinoteek Tigu Tallinnas. «Kui Tigus kaks pudelit veini ära joodud, siis läheb meel juba nii härdaks, et ütled, oh, siin on nii tore, tahaks teile tööle tulla!»

Te vist juba aimate, kuhu see jutt nüüd tüürib, eks ole...

Liina meenutab, kuidas ta mõni suvi tagasi juba murdumas oli: «Mõtlesin, et lõpetan pangas töötamise ja lähen möllin end Tigusse tööle!» Kuid just siis kutsuti teda Hansapangast SEBsse müügidirektoriks ja ta ei suutnud sellest ahvatlevast pakkumisest ära öelda.

2008. aasta novembris lausus Tigu perenaine Kristel oma kokandusest vaevatud püsikundele kuldsed sõnad: «Mis sa siin tühja räägid, tule meile ettekandjaks!» Nii hakkaski panga müügidirektor ühel õhtul nädalas poolsalamisi ja vabatahtlikult Tigus inimestele toitu ette kandma. Tasuks sai ta pärast tööõhtut nautida restorani pererahva seltsis maitsvaid toite ja klaasi veini. Lõpuks oli Liina leidnud töö, mis tal ka hinge kosutas!

Ajapikku hakkas alati sissetulekut ja positsiooni ning vähemal määral pangaametniku tööd ennast nautinud Liina mõistma, et on lihtsalt mugandunud ja vooluga kaasa läinud. Nii ta siis vaatas pisut enne oma 35. sünnipäeva endale tõsiselt silma ja küsis: «Kas tahad jätkata samamoodi?» Peegli-Liina raputas pead. Loorberitele puhkama jääda on lihtne, kuid hukatuslik.

«Pangas töötades tuli arusaamine, et olen parandamatu toiduhull. Tigus kokandusega kokku puutudes see veendumus aina süvenes. Et ma ei tee seda mitte silmapaistmiseks, vaid et see on minu jaoks vältimatu – olla koos toiduga, rõõmustada hea tooraine üle, olgu siis tuvidel päid maha kaksates, põldpüüsid kitkudes või mereande puhastades.»

Ja siis saabus masu. «Kui oled olnud aastaid eesliinil ja ühel päeval näed, et asjad hakkavad sinust sõltumata põhjustel allamäge veerema, on sellega raske leppida,» tunnistab SEBs 700 inimese tööd koordineerinud müügijuht. «Tahad oma inimestele parimat, aga samas pead ka juhatuse ootustele vastama. See tähendab, et tekib vastuolu – kelle paadis sa siis oled? Pead olema ühe jalaga ühes ja teise jalaga teises, mis on päris keeruline.»

2009. aasta veebruaris sai tal kõrini ja ta võttis kuulda südame häält. Pärast lahkumisavalduse esitamist pakkis Liina kahe tunniga asjad ja lahkus, kast isiklike asjadega kaenlas, päeva pealt. «Ma ei läinud SEBst ära mitte sellepärast, et mulle ei oleks meeldinud see töökoht või inimesed või palk, vaid ma teadsin, et kui ma praegu välja ei astu, siis jäängi sinna vedelema ja kümne küünega oma töölauast kinni hoidma. Lõin selja sirgu ja astusin uksest välja,» on Liina enda üle silmanähtavalt uhke.

Juba järgmisel hommikul sukeldus ta uude ellu, sõites Riiga, kuhu Tigu restorani perenaine oli teda kutsunud esimesele töövisiidile. Abikaasa Kalle (41), kellega Liina on elu jaganud juba 20 aastat, ning lapsed Kristjan (17) ja Laura Liisa (8) on ema alati toetanud. «Mees mõistab mind, sest oleme mõlemad hea toidu ja veini fanaatikud. Tunnen tema toetust 200 protsenti ja rohkemgi. Isegi hetkedel, kui meel kisub kurvaks, sest ma ei saa köögikohustuste tõttu näiteks laste kooliüritusele minna, tuletab ta mulle alati meelde, et mõtle, sa teed seda selleks, et saada uusi kogemusi alal, mis on see üks ja ainus.»

«Minu jaoks ei ole toit ainult kõhutäide, see on terve teadus, ajalugu, geograafia, kultuurilugu ja keeled. Ma ei söö kunagi anonüümset toitu, vaid sellega on alati seotud mingi teadmine või lugu. Näiteks süües suitsulatikat, mõtled meestele, kes eelmisel õhtul võrgud vette lasid ja hommikul saagi välja tõmbasid, või mereande, millel eesti keeles õiget nimegi pole ning mille sööjaid veel pool sajandit tagasi näiteks Portugalis kas puruvaesteks või püstihulludeks peeti,» jutustab Liina.

Kes tasa sõuab, see ...

Liina ütleb, et niipea, kui ta pangast ära tuli ja töötukassa praktika raames Tigus õpipoisi ja abikokana alustas, teadis ta, et edaspidi teeb ta ainult seda, mida ise tahab. Ehk siis kõike, mis on toiduga seotud.

Nüüd teab ta kindlalt: kui sellest just tema kalli perekonna heaolu ei sõltu, siis ei lähe ta enam iial finantsvaldkonda tagasi ega tegele millegi muuga, mis jääb kulinaariast väga kaugele. Ta pingutaks kas või naba paigast, et vaid kulinaaria imetabases maailmas läbi lüüa.

«Tänu sellele on mul tekkinud väga palju uusi ja huvitavaid kontakte, millest võib välja kasvada vahvaid projekte, kus saan oma võimeid ära kasutada rohkem ja paremini kui köögi abitöölisena. Need inimesed ei oleks minu juurde jõudnud, kui ma poleks alustanud nullist ja asunud kõige lihtsamal viisil uude alasse sisse elama,» on Liina täiesti veendunud.

«Olen auahne võib-olla küll, aga mitte karjääri tegemise plaanis. Ma pole kas-või-üle-laipade-ilmtingimata-tippu-välja inimene, vaid auahne pigem selle koha pealt, et tahan, et mu elu oleks korras. Et ma ise olen sellega rahul.»

Pane oma unistus proovile!

Selles, et kokandus talle sobib, veendus Liina täielikult, kui vabatahtlikult ettekandjana ja köögiabilisena töötas. «Seda kogemust ei saa ühestki koolist ja mitte mingisuguse raha eest. Tigus veedetud tööpraktikata oleks väga paljud asjad minu elus jäänud läbi mõtlemata ja selginemata. See kõik on olnud seda väärt!»

Liina ütleb, et kui sa ka teed tööd, mis sind ei rahulda, kuid millest pead targemaks kinni hoida, siis ikkagi tasub järgida oma sisetunnet ja leida selle kõrvalt rakendust näiteks vabatahtlikuna, et toita end emotsionaalselt, leida uusi kontakte ning osaleda erinevatel koolitustel. Ja kui sa siis mõistad, lisab ta, et enda unistusega tegelemine on sinu põhivajadus, mis täidab sinu emotsionaalsed vajakajäämised ja annab sulle selle õige tunde, siis on ka tulevikku puudutavat otsust lihtsam ja õigem langetada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta