Pealinna piiga Merit Raju nautis vaid mõni aasta tagasi veel töönarkomaani elu Eesti Posti strateegiajuhina. Nüüd jagab ta joogat õpetades ja raamatuid kirjutades organisatsioonide asemel strateegiaid hoopis inimestega.

Meritile (31) meeldivad isetehtud savinõud, majad, moosid ja kõik muud hingega asjad. Ta jumaldab kibuvitsaõite lõhna ja heinamaal kirjutamist, silm päikesest kissis. Viis-korda-nädalas-üheksast-viieni-tööl ta ei käi.

Ometi pole tegu uisapäisa ullikesega, kes sündinud, hõbelusikas suus, ja pole elus tõsiselt tööd rühmama pidanudki. Kaugel sellest!

Üsna haprana tunduva väliskesta all on peidus ratsionaalne planeerija, kelle ellu on vastutust ja pühendumist nõudvaid juhiameteid mahtunud päris mitu.

Vagabund ja tema valikud

Keskkooli lõpus polnud Meritil aimugi, kuhupoole oma elu tüürida. Kuna kõik sõbrad tormasid majandust õppima, lasi ta end voolul kaasa tõmmata. «Majandusse oli raske sisse saada ja see muutis eriala veelgi ihaldusväärsemaks,» püüab Merit toonast valikut mõtestada. Ja iseenesest polnud sel stuudiumil ju häda midagi.

Pärast ülikooli lõpetamist 2001. aastal paiskas reisipalavik ja maailmaavastamise tung Meriti piiri taha, stipendiaadina Saksamaale õppima. Elu pöördeliselt muutev ahelreaktsioon oli vallandunud!

Saksamaal tudeerides jäi Meritile näppu igasuguseid huvikursusi tutvustav brošüür. Sealt noppis ta enda jaoks välja jooga ja vehklemise. Ent kuna vehklemises käis üks ülearu entusiastlik noormees, kes Meritit rapiiri ähvardusel pidevalt vastu seina surus, otsustas neiu rahulikuma joogakeskkonna kasuks.

«Joogatunnis vaatasime üksteise aurasid ja küünlaleeki, kuni pisarad silma tulid, ning laulsime mantraid,» meenutab Merit esimesi kokkupuuteid uue müstilise maailmaga.

2003. aastal, kui magistriõpingute lõpuni Saksamaal oli jäänud veel kaks nädalat, helises Meriti telefon. «Tere, helistan teile Eesti Postist. Meil oleks teile tööd pakkuda!» kõlas teisel pool entusiastlik meeshääl. Neile oli ajakirjast Saldo jäänud silma Meriti artikkel teadmusjuhtimisest ja nii väärt ülikoolilõpetajat ei saanud ju tööturule ripakile jätta.

Merit oli küll mõelnud, et lendab magistrantuuri lõpetamise järel kohe Indiasse, aga kuna Eesti Posti pakkumine tundus ahvatlev ja koduigatsus oli selleks ajaks üüratult suureks paisunud, lükkas värske magister India-unistuse tulevikku ja sõitis koju.

Vurrkannina ärikeerises

Merit ei kahetse seda sammu mitte üks raas: tema töö Eesti Posti strateegiajuhina oli meeletult mitmekesine ja huvitav. Ta aitas juhtkonnal teha pikaajalisi otsuseid ja strateegilisi plaane, viis läbi analüüse ja koosolekuid, et aidata organisatsiooni püstitatud eesmärkideni.

«Ma tõesti nautisin seda ja võisin töötada lõunata 12 tundi päevas. Kuid samas ei jõudnud ma töövõitudest rõõmu tunda, sest kui miski oli valmis, tuli kohe hakata järgmise asjaga tegelema,» kirjeldab Merit. «Kui leiad liiga noorelt sellise töö, mida hullult armastad ja millele pühendud oma eraelu, söögi- ja uneaja arvelt, siis lõpuks jõud raugeb.»

Merit pidas oravana rattas vastu neli aastat. Siis vahetus Eesti Posti juhtkond ja Meriti tööülesanded koos sellega. «Siis hakkasingi mõtlema, et kui ma seda enam ei taha, siis mida ma tahan?» Tänu sõbrannale, kes oli samuti läbipõlemise piiril ja ihkas töölt ära tulla, suutis ka Merit radikaalsele elumuutusele julgemalt vastu astuda. «Tegime sõbrannaga brainstorming’ut, et välja mõelda, mida me siis tegelikult tahame. Selgus, et need on väga lihtsad asjad: suvel maal elada ja oma asju ajada.»

Järelikult tuli selles suunas liikuma hakata. Naasnud viienädalaselt reisilt Malaisiast ja kaks nädalat (!) tööl käinud, teatas Merit ülemusele, et tahab veel kaheks kuuks palgata  puhkust võtta. «Nalja teed või?» oli loomulikult ülemuse esimene reaktsioon.

Ja siis ma tulin töölt ära! Esialgu kavatses Merit teha paarikuuse pausi, nautida suve ja hakata sügisest uut töökohta otsima. Kuid enne kui ta tööpakkumistele pilgugi jõudis heita, tuli Austraalia postiteeninduselt sama ootamatu tööpakkumine nagu kunagi Eesti Postilt.

Merit põrutaski Austraaliasse ja vorpis sealse postiteeninduse peakontoris magusa palga eest Exceli-tabeleid teha. See kogemus tappis temas lõplikult igasuguse poolehoiu kontorite vastu, kuigi seal töötamise muutis helgemaks tõik, et Merit sai kolleegidele uhkelt jutustada oma muinasjutulisest kodumaast. Sellest, et meil on mobiilne parkimine, e-valimised, ID-kaart ja et tuludeklaratsiooni saab Eesti-nimelisel imedemaal täita arvutis kolm korda hiirt klõpsates. Austraallased kuulasid, silmad pärani ja suud ammuli peas.

Pärast Austraaliat tegi Merit Eestis vahepeatuse: kirjutas valmis raamatu «Out of offi ce ehk aasta kontsakingadeta», töötas aasta teadmusjuhina Äripäeva omanikfirmas Bonnier, sai masu tõttu koondamisteate, alustas joogaõpinguid ... ja lendas siis Indiasse.

Intensiivne India

India-reis, mille seitsme aasta eest «nurjas» Eesti Posti ahvatlev tööpakkumine, tundus tõelise unistuse täitumisena. Palverännak koos 59 Euroopast pärit Kundalini jooga õpetajaga kestis kaks nädalat.

«See ei olnud seljakotirännak, nagu käiakse Santiago teel. Me sõitsime bussiga. Alguses tundus see imelik, kuid hiljem mõistsin, et tulemus oli tegelikult sama, füüsiline kurnatus tekitati meis ikkagi. Bussis ei saanud me süüa, meid ei lastud pissile ja meid valdas õudne väsimus,» kirjeldab Merit.

Palverännaku ajal hakkab inimene teravamalt tajuma mitte ainult oma keha, vaid ka oma mõtteid. «Olin kuulnud, et India on jube intensiivne kõikidele meeltele ja nii see oligi. Kahe nädala jooksul magasime ainult neli tundi ööpäevas ja 20 tunni ärkveloleku ajal saime süüa kaks korda.»

Kuna Merit peab end üksikuks hundiks, oli tal Indias kõige raskem harjuda hullumeelse ebakindlusega. «Armastan vaikust, puhast õhku ja puhast vett. Indias ei tohtinud kraanivett juua ja igal õhtul nuuskasin ninast mulda välja. Kõrvad kannatasid kõige rohkem: südaööni tuututasid linnas autod, siis oli natuke aega vaikust ning seejärel hakkasid koerad omavahel kaklema, kui koerad lõpetasid, tulid tänavatele esimesed inimesed oma köögiviljakärudega ning muudkui hõikusid ja järgmine hetk pidimegi juba üles tõusma,» jutustab ta.

Palverännaku tipphetk oli 25tunnine meditatsioon 84astmelisel trepil, mis viis maa-aluse allikani. Iga astme peal tuli lugeda 20 minutit palvet ja kasta end siis külma vette, ja niimoodi kuni lõpuni välja. «See lülitas keha säästurežiimile, nii et sa ei tahtnud isegi süüa ega pissile. Jalad olid külmast sinised ja mõned joogid jäid trepil kurnatusest püstijalu magama.»

Indias tehti heaoluühiskonnast pärit joogidele kiiresti selgeks, et elu algab sealt, kus lõpeb mugavustsoon, ja et palverännak on kiirtee iseenda juurde. «Kuni elu on mugav, ei mõtle inimene teatud asjade üle. Palverännak on hea võimalus teada saada, kuidas sa kurnatuna pingeolukorras käitud, kui kannatlik suudad olla ja millised mõtted sellises seisundis veel meeles püsivad,» seletab ta.

Ta on veendunud, et palverännak ei tohi kujuneda sportlikuks pingutuseks, millega hiljem teiste ees kelkida.

Mida toob tulevik?

Merit tahab jätkata joogaõpetajana, arendada iseennast, korraldada tervisliku ja õnneliku elustiili laagreid ja õpitubasid ning mõelda kontorirottidele välja spetsiaalne joogaprogramm. Vaimusilmas näeb ta end toreda pere emana, kes joogatab ja kirjutab vaheldumisi.

Merit on leidnud enda eluülesande inimeste innustamises. «Et kui neil on mingi mõte, tasub see ellu viia. Ma ei julgusta inimesi just töölt ära tulema, see jäägu ikkagi igaühe enda vastutusele, aga tahan, et inimesed teeksid iseenda jaoks midagi. Ärge lükake oma soove edasi!»

Ehkki pealtnäha on tema valikud pigem emotsionaalsed kui ratsionaalsed, teab Merit oma elu strateegilise juhina, et südame hääl annab kõige mõistlikumat nõu. «Koostan poolt- ja vastuargumentide tabeleid, kirjutan juurde protsente, kui oluline mingi pluss või miinus parasjagu on ja siis tulemuse pealt vaatan, mis tunne on – et kas ma ikka tahaksin selle kasuks otsustada. Kas oleksin selle valiku tehes tegelikult ka õnnelik?» Ja vahel selgub, et ratsionaalsele analüüsile tuleb öelda aitäh ja valida teistpidi.

Kuidas sündis «Out of offi ce ehk aasta kontsakingadeta»?

Päikeseküllasest ja spontaansest Austraaliast tõi Merit endalegi üllatuseks kodumaale kaasa raamatu kirjutamise idee. Ka saatusesõrm näitas, et aeg on kirjutamiseks küps, kui Indoneesiasse sõitnud sõbrad talle oma maamaja hoida ja koera toita usaldasid. Nii ilmuski 2008. aasta lõpus raamatupoodidesse Merit Raju esikteos «Out of offi ce ehk aasta kontsakingadeta», mis avab lugejate ees Meriti töövaba aasta kirevad mustrid: Malaisia, Kambodža, Laose ja Austraalia, elu vabakutselise ajakirjaniku ja lektorina ning julged katsetused maaelu, massaaži, meditatsiooni, mootorrataste, autohoolduse, vene keele, Jaapani kalligraafi a, kütmise, kaljuronimise, sukeldumise ja ökoehituse vallas.

Meriti äsjailmunud teine raamat «Hingele pai» on esikteose järg ja räägib ilusatest asjadest elus, mis teevad hingele pai. Raamatusse on Merit pannud oma lemmikretseptid ja joogaharjutused ning lisanud kamaluga häid mõtteid ja soovitusi inspiratsiooniks kõigile, kes otsivad oma kutsumust.

_______________________

Lugu ilmus ka Naistelehe Nipiraamat nr 26, aprill 2010

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta