Et mis mõttes säästvalt tarbida? Mida me säästame, kas raha, tervist või looduskeskkonda? Kui meie eesmärgiks on säästa raha, kuid seda tervise ja keskkonna arvelt, siis üldiselt seda säästvaks tarbimiseks nimetada ei saa. Praeguses majandusolukorras aga tundub kohatu rääkida sellest, et keegi oleks nõus või peaks rohkem maksma toodete-teenuste eest, mis kahjustavad vähem keskkonda kui analoogid.

Täna säästetakse Eestis peamiselt keskkonna ja tervise arvelt. Kuid kui ei saa tarbida, siis see ei ole säästmine. Kokkuhoid, et lennukiga Kanaaridele sõita, ei ole ka säästmine. Säästmine on vastutus ja vaba tahte ilming. Meil aga pole vastutus in. Meil on moes vabadus, mis väljendub peamiselt vabaduses tarbida. Heaolu tähendab meile seda, et me saame teha seda, mis pähe tuleb. Kuid see, mis pähe tuleb, kust see ikkagi pähe tuleb, kui mitte sootsiumist. Meedia aga võimendab seda, et just need tüübid on tegijad, kes rohkem ressursse tarbivad: suured majad, džiibid, skuutrid ja muu pudi-padi, millega saab oma staatust näidata. Evolutsiooniliselt on aga inimloom niimoodi arenenud, et ta tunneb ennast halvasti, kui ta teistest kehvem on. Staatus on meil vägagi seotud ressursitarbimisega. Võibolla hakkame kunagi hindama hoopis neid, kes ühiskonda, kultuuri või teadusesse panustavad.

Miks säästvalt tarbida

Säästva tarbimise idee tuleb sellest, et loodusressursid on piiratud ja järeltulevad inimpõlved soovivad ka mingil määral midagi tarbida. Meie kanda on vastutus tulevaste põlvede ees. Vähemalt retoorikas on. Kui me kõik ressursid kohe ära tarbime, siis pärast imeme näppu. See aga ei ole teadupoolest heaolu allikas.

Säästva tarbimise ideoloogia tuleneb säästva arengu kontseptsioonist: “Säästev areng on selline areng, mis vastab praegustele vajadustele, säilitades samal ajal tulevastele põlvkondadele võimaluse rahuldada nende vajadusi.” * See on muidugi segane ja palju vaidlust tekitav kontseptsioon, kuid selle põhimõte on selge: me elame piiridega maailmas, ja praegune tootmise-tarbimise mudel pole jätkusuutlik.

Eestlase keskkonnateadmatus

Eestlased ei olnud üldiselt nõus isegi buumi ajal, ajal kui paljudel läks palju paremini kui praegu, roheliste toodete eest palju rohkem maksma. Ansip teab kindlasti, miks see nii oli. Polnud ehk piisavalt teadlikkust ja hoolivust, polnud ehk piisavalt sobivaid tooteid, polnud see sissetulekki ju nii suur. Paljud uuringud näitavad, et läänes pole aga eetiline kaubandus vähenenud, pigem on kasv pidurdunud. Kuid läänes jääb peale eluliste vajaduste rahuldamise ka palju rohkem raha üle ja ometi raiskavad ameeriklased kordades rohkem ressursse kui hiinlased. Kuid hiinlased ei säästa (neil ei ole lihtsalt raha), vaid unistavad ameerika unistust.

Üldiselt võib väita, et säästev tarbimine algab teadlikkusest. Keskkonnateadlikkus on aga Eestis alles embrüo tasemel, seda vaatamata kaunitele uuringutele, mis väidavad, et 90% eestlastest hoolib keskkonnast. Ja me ei räägi siin kliimasoojenemisest, vaid palju lihtsamatest asjadest. Kuid ka need kliimasoojenemisest palju lihtsamad asjad on tegelikkuses väga keerulised. Mida teadlikumaks me tootmise-tarbimise mõjust keskkonnale saame, seda keerulisemaks läheb igapäevaste valikute tegemine. Kas ökobanaan on üldse öko-, kui transpordiks kulub palju kliimat soojendavat naftat? Ökobanaan kahjustab vähem keskkonda, kui tavaline banaan, see on selge. Kuid kui ma pugin ökobanaani, kas ma siis tarbin säästvalt? Võiks ju võtta mahekartulit ja seda ploomimahlas keeta, pidi banaani maitse andma küll. Vähemalt oli seda kunagi Tallinna loomaaeda toodud lendkoer banaani asemel õginud. Nõuka ajal polnud turistile banaani pakkuda.

Kuid kumb on ökoloogilisem, kas Eestis kasvatatud liha (laudas ja talvel selline kasvatus kole energiamahukas) või liha, mis on kasvatatud lõunas näiteks Uus-Meremaal? Vaatamata transpordile võib sellise importliha olelustsükli analüüs anda tulemuseks selle, et see on vähem keskkonda kahjustav. Seega ei ole kodumaine tingimata ökoloogilisem.

Väga vähestele toodetele on tehtud kogu ulatuses keskkonnamõju hindamine. See on hetkel veel keeruline ja kallis protsess. Mingit aimu annab toote keskkonnamõjust öko- või mahemärk. Paraku pole ka siis asjadega kõik 100% kindel. Lisaks vohab neid ökomärke turule nagu seeni pärast vihma. Pea ilmvõimatu on nende kõigi kohta infot hankida. Rohelise liikumise aktivistid on oma rohelise metamärgiga (mis koondab enda alla usaldusväärsemad öko- ja mahemärgid) tarbijale asja lihtsamaks teinud. Kes ei viitsi ise mõelda ja infot otsida, see jahtigu kaubandusvõrkudes toda märki.

Üldiselt võiks öelda, et säästev tarbimine tähendab selliste kaupade tarbimist, mis on keskkonnale ja tervisele vähem kahjulikud. Kuid ainult “tervise toode” võib olla keskkonnale kahjulikum, kui analoog, mis ei ole nii “tervislik”. Komponendid on looduslikud, kuid maailma eri paigust ja toode ise on ülepakendatud. Säästev tarbimine tähendab seda, et me lõpetame mõttetu raiskamise seal, kus seda on võimalik teha. Iga kord ei ole vajadust poest kilekotti osta. Kõiki üksikuid tooteid ei ole vaja väikestesse kilekottidesse toppida. Pudelivee asemel võime kraanivett lasta läbi filtri. Liha asemel võime süüa aga rohkem taimset toitu, mis on pealegi kasulikum nii tervisel kui ka keskkonnale.

Et tarbimine oleks ka tegelikult säästvam, tasub ennast harida ja leida kolmes tähtsamas valdkonnas, mida võime nimetada ka säästva tarbimise tugisammasteks.

  • Tundke erinevaid tootemärgiseid. Osake ära tunda, mis on ökomärgised, mis on isedeklareeruvad märgised ja mis on keskkonnateatised. Kahjuks ei ole siin välja pakkuda lihtsat nippi, kuidas märgistel vahet teha. Vast kõige lihtsam ongi varuda endale tunnike vaba aega ja tegeleda eneseharimisega. Vajalikku infot leiate järgnevatelt lehtedelt: www.envir.ee/emas/, www.bioneer.ee .

  • Mõelge oma peaga ja esitage küsimusi. Teadliku tarbimise suurim erinevus ja eelis seisnebki aktiivses tarbijas endas, kes ostab vaid neid tooteid ja teenuseid, mis tema poolt seatud kriteeriumitele vastavad. Teadlik tarbija kasutab isiklikku rahakotti tootjate ja teenusepakkujate mõjutamise vahendina. Me ei pea tarbijana leppima olemasoleva olukorraga, me ei pea ostma „põrsast kotis“, meil on õigus küsida, meil on õigus vastusega mitte rahule jääda ja meil on õigus teha valik teise pakkuja kasuks. Eneseteadlikkus annab tarbijale julguse tunnistada ka isiklikke keskkonna- ja sotsiaalmõjusid. See annab julguse öelda, et minu teod omavad tagajärge ja ma olen valmis vastutama. Seega, ennast väärtustades, õpime väärtustama ka teisi, ning keskkonnasõbralikumad ja eetilisemad valikud muutuvad loomulikeks otsusteks, mitte uue trendi pärast tegutsemiseks. Enda nägemine suurema ökosüsteemi osana, muudab tegelike isiklike vajaduste kaardistamise lihtsamaks.

  • Mõelge tagajärgede vähendamisele ennetavalt. Teadlik tarbija küsib endalt juba enne ostuotsuse tegemist, kui kaua ja kui tõhusalt ma saan ostetud kaupa tarbida ning mis sellest kaubast saab siis, kui ma seda enam ei vaja. Siinkohal tulevadki mängu taaskasutuse, pika kasutusea, kvaliteedi, väikese energiakulu ja biolagunevuse teemad, mis hakkavad omasoodu haritud ja eneseteadliku tarbija otsuseid mõjutama.

* Brundland Commission Report, World Commission on Enviroment and Development, 1987

Lugu ilmus Ökoekspressis.

Kasutatud kirjandus:

  1. Viire Viss „Säästev tarbimine ei tähenda koonerdamist“ Eesti Loodus http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel110_90.html
  2. „Säästva arengu sõnaseletusi“ SEIT http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=149
  3. „Jätkusuutlik elamine“ DOLCETA http://www.dolceta.eu/eesti/Mod5/spip.php?article447
  4. „Ökoloogiline mõtlemine“ NIP http://www.nip.ee/page/212/12

Sarnased artiklid