Ühel vihmasel ja tuulisel päeval, keset reisieelseid toimetusi, enne pikemaks ajaks kodust lahkumist, otsustasin tühjendada oma kodu sinnakogunenud tühjadest purkidest-pudelitest ning seada sammud lähima taarakogumispunkti poole.

Oma suurte taarakottidega vastutuult võideldes kahtlesin, et vahest ei olnud mu ajastus parim. Ähmane minevikumälestus andis endast märku, et sellistes asutustes kipub just sel ajal lõunavaheaeg olema. Kohale jõudes ilutses, nagu kardetud, kogumispunkti uksel silt „Lõuna 13-14“. Avamiseni oli veidi rohkem kui pool tundi ning punkti ukse taga ootas külmast siniste nägudega grupp inimesi. Inimesi,  keda mina olen nende välimust hinnates harjunud sildistama „bomsideks“ või „kodututeks“. Inimesi, keda ma tavaliselt tänaval märkamagi ei tee ning kellest ma kui tühjast kohast mööduma kipun. Vandusin vaikselt endamisi, sest eriti reisieelsel ajal on iga minut arvel ning ma väärtustan oma aega väga. Samuti eelistan seda kasutada teisiti kui taarapunkti ukse taga oodates. Ka ei tundunud sealne seltskond mulle eriti tähelepanuväärivana ja minu elu rikastavana.

Olnud veidi aega jalalt jalale tammunud, turgatas mulle pähe mõte, et palun sellelt seltskonnalt abi – küsin, kas nad oleksid nõus ka minu purgid-pudelid enda hoole alla võtma ning nad kogumispunkti üle andma. Seltskonna esmane reaktsioon oli, et neil ei ole raha, et mulle taara eest tasuda. Kui siis täpsustasin, et ma ei taha pudelite eest sugugi mitte raha, vaid lihtsalt vajan nende lahket abi keskkonna hoidmisel, elavnesid nad silmnähtavalt ning hakkasid oma kottides-kompsudes ruumi tekitama, et ka minu taara sinna ära mahutada. Ise samal ajal mõnusalt ja veidi häbelikult muheledes, et ei noh, miks me siis inimest ei aita, ikka aitame! Olime oma pudelitega toimetamist lõpetamas ning asutasin rõõmsal meelel lahkumisele, kui üks meestest, pistis ootamatult käe taskusse ja hõikas: “Oota, oota!“ Ta tõmbas taskust välja 7 krooni ja ulatas need mulle:“Võta palun!“ Olin pehmelt öeldes siiralt üllatunud:“Sa tahad mulle raha anda!? Aitäh!“ Lai soe naeratus valgus üle mehe näo, kui meie pilgud kohtusid. Ja minu süda täitus soojusest, heldimusest ja hardusest – ta andis mulle raha! Andis mulle need seitse krooni, sellest hoolimata, et ma ütlesin, et ma raha vastu ei oota! Kahtlustan, et ta tegi seda täiesti vabast tahtest ja siirast andmiserõõmust ajendatuna! Olen seda varemgi ikka ja jälle kohanud, et kui meil on valikuvabadus ja ei ole hirmu ega kohustust anda, siis naudivad inimesed siirast südamest andmist. Sel korral meenutas see lihtne tõde ennast minu jaoks väga võimsal ja ootamatul kujul.

Võtsin temalt vastu need seitse krooni, pistsin tänutundega taskusse ja kõndisin oma teed. Veel vähemalt pool päeva tagantjärele peegeldus minu sisemusest kerkiv soojus naeratusena mu näol  ja rõõm täitis mu südant, kui kätt tasku pistes sattusid mu sõrmede vahele need seitse krooni. Raske on öelda, kumb meist tundis suuremat rõõmu – kas tema andmisest või mina saamisest, sest selle teo läbi sulandusime ühisesse loomulikku andmise-saamise ringkäiku, milles on raske eristada, kes on andja, kes saaja. Andja andis oma kingituse ja sai andmisrõõmu – saaja sai hingesoojusega antud  seitse krooni ning lõi võimaluse andmiseks. Olen veendunud selles, et see kokkupuude kahe inimese vahel ning üksteise inimlikkuse kogemine ja nägemine soojendas ja valgustas vähemalt kahe inimese elu veel mitu päeva pärast toimunut!

Merike Kahju, tel. 55518652

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta