Gröönimaa sulav jääkilp on üks kliimamuutusi uurivate teadlaste võtmekohti, kuna sealsed liustikud alluvad ilma soojenemisele hoopis otsesemalt kui Antarktika jäälaam. Ehkki Lõuna-Gröönimaa jää on tormiliselt sulanud, pole sugugi selge, kui suurel määral tõstab see merevee taset, teatab loodusajakirjade infokiri Uudistaja.
- Elurikkus ja looduskaitse
- 7. november 2008
Päris keeruline on kindlaks teha, kui suur hulk sulavett voolab tõesti merre, kui palju aga imbub külma lume sisse ja külmub uuesti. Sestap ei piisa ainult sulanud pinna suuruse määramisest, vaid tuleb mõõta ka jää paksust. See on keeruline ülesanne, mille lahendus eeldab satelliit- ja maapealsete mõõtmiste kombineerimist. Lasersatelliidid suudavad paksuse muutusi fikseerida kümnesentimeetrise täpsusega, kuid samas ei suuda määrata lumekihi kompaktsust. Raadiolained seevastu ei tungi läbi lumekihi. Niiviisi pole ime, kui aastase sulavee koguse hinnangud kõiguvad viis korda: 50 gigatonnist 250-ni.
Sellistest andmetest lähtudes muutuvad mis tahes tulevikuennustused üsna mõttetuks. Seepärast pole veel sugugi selge, mis saab edasi. Mõned asjatundjad ennustavad, et Lõuna-Gröönimaa jää sulab ka edaspidi üha kiiremini, teised ei pea aga võimatuks, et see, vastupidi, aeglustub. Kõigi nende määramatuste pärast on Euroopa teadusfondi ESF eestvõttel valmimas põhjalik ja mitmekesiseid mõõtmisi ühendav uurimisprogramm.
ESF ; Uudistaja infokiri
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
