Kahepaiksed on tänapäeval üks kõige ohustatum loomade klass: kahaneva arvukusega on umbes pool ligikaudu 6000 maailmas teadaolevast liigist. Üheks peamiseks põhjuseks peetakse elupaikade hävimist. Nagu nimigi ütleb, vajavad kahepaiksed ühe elupaigatüübi asemel kahte, lisaks veel korralikku ühendusteed nende vahel. Samuti on kahepaiksete liikumisvõime väga väike ja loomad ise äärmiselt keskkonnatundlikud. Probleemi täpsemaid tagamaid on aga väga vähe uuritud.
Kahepaiksed on tänapäeval üks kõige ohustatum loomade klass: kahaneva arvukusega on umbes pool ligikaudu 6000 maailmas teadaolevast liigist. Üheks peamiseks põhjuseks peetakse elupaikade hävimist. Nagu nimigi ütleb, vajavad kahepaiksed ühe elupaigatüübi asemel kahte, lisaks veel korralikku ühendusteed nende vahel. Samuti on kahepaiksete liikumisvõime väga väike ja loomad ise äärmiselt keskkonnatundlikud. Probleemi täpsemaid tagamaid on aga väga vähe uuritud.
- Bioneeri uudised
- http://www.ecodk.ut.ee/
- 8. detsember 2009
- Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Tartu ülikoolis hiljuti kaitstud Riinu Rannapi doktoritöö keskendus kahele Eesti ohustatud kahepaikseliigile: kõrele (Bufo calamita) ja harivesilikule (Triturus cristatus).
Kõre on kohastunud sigima eelkõige avatud rannikurohumaadel ja liivaaladel ajutistes lompides. Selle haruldase kärnkonnaliigi tavapäraseks elupaigaks on olnud niidetud või karjatatud rannaniidud, kus 1930. aastatel elutses ligi 90 % Eesti asurkondadest. Aerofotode uuring näitas, et praeguseks on valdav enamik toonaseid rannaniite kinni kasvanud. Vähesed järgijäänud asurkonnad on leidnud koha enamasti muudes elupaikades, näiteks liivakarjäärides.
Uuringutest selgus ka, et Eesti kõred käituvad teisiti kui nende Taani liigikaaslased. Siinse hilisema kevade tõttu koevad nad küll hiljem, kuid valivad selleks samas madalamad lombid. Need soojenevad oluliselt kiiremini ja kõrgemate temperatuurideni ning tänu sellele jõuavad Eesti kullesed Taani eakaaslastele arengus järele. Et madalamad lombid on üksiti kergemad kuivama ja ka kiiremad kinni kasvama, on meie kõrede elu märksa suuremas ohus liigikaaslastel lõuna pool. Üldisem järeldus on, et liikide kaitset plaanides ei tohiks tugineda üksnes välismaa kogemustele, alati tuleb silmas pidada ka kohalike asurkondade eripära.
Harivesilik moodustab kummalise liigipaari teise Eesti vesilikuliigi, tähnikvesilikuga (Triturus vulgaris). Ehkki mõlemad elutsevad sarnastes veekogudes, muutub üks kõikjal Euroopas järjest haruldasemaks, teine aga on üks tavalisemaid kahepaikseid. Uuringud selgitasid tõenäolise põhjuse: harivesilik vajab maismaaelupaigana metsa, tähnikvesilikule pole see oluline. Nii on harivesilik ohus ilmselt just sigimisveekogude läheduses asuvate metsaelupaikade kadumise tõttu, mida näeme igal pool Euroopas.
Doktoritöö omapära oli selle suur rakenduslik väärtus. Uuringute tulemustele tuginedes taastati ja rajati Lõuna-Eestis 340 sigimisveekogu harivesilikule ja mudakonnale (Pelobates fuscus).
Järgiti nelja põhimõtet:
(1) veekogusid taastati vaid seal kus kõnealuste liikide asurkonnad olid veel alles;
(2) lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse;
(3) väikeveekogud rajati mitte ühekaupa, vaid üsna tihedalt asetsevate kogumikena, et võimaldada kahepaiksetel nende vahel liikuda ja seeläbi tagada stabiilne asurkond;
(4) kogumikes loodi mitmesuguse sügavusega veekogusid, nii et osa aeg-ajalt ära kuivaksid. Aeg-ajalt kuivavate veekogude puhul on välistatud, et sinna satuksid elama kalad, kes kahepaiksete kudu ja kullesed nahka panevad.
Taastatud ja rajatud veekogusid jälgiti kolm aastat. Selle aja jooksul kasvas mudakonna poolt asustatud veekogude hulk piirkonnas üle kuue korra ja harivesiliku poolt asustatud veekogude hulk üle kahe korra. Võrreldes kahepaiksete asurkondade taastamiskatsetega mujal Euroopas, on Eestis läbiviidud projekt üks vähestest edukatest.
Riinu Rannapi doktoritöö valmis Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühmas Asko Lõhmuse juhendamisel.
Töö ise koos eestikeelse lühikokkuvõttega:
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/14214/1/rannap_riinu.pdf
Kõre kohta täpsemalt:
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9809/kore.html
Harivesiliku kohta täpsemalt:
http://www.envir.ee/92950
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel769_753.html
Kõre on kohastunud sigima eelkõige avatud rannikurohumaadel ja liivaaladel ajutistes lompides. Selle haruldase kärnkonnaliigi tavapäraseks elupaigaks on olnud niidetud või karjatatud rannaniidud, kus 1930. aastatel elutses ligi 90 % Eesti asurkondadest. Aerofotode uuring näitas, et praeguseks on valdav enamik toonaseid rannaniite kinni kasvanud. Vähesed järgijäänud asurkonnad on leidnud koha enamasti muudes elupaikades, näiteks liivakarjäärides.
Uuringutest selgus ka, et Eesti kõred käituvad teisiti kui nende Taani liigikaaslased. Siinse hilisema kevade tõttu koevad nad küll hiljem, kuid valivad selleks samas madalamad lombid. Need soojenevad oluliselt kiiremini ja kõrgemate temperatuurideni ning tänu sellele jõuavad Eesti kullesed Taani eakaaslastele arengus järele. Et madalamad lombid on üksiti kergemad kuivama ja ka kiiremad kinni kasvama, on meie kõrede elu märksa suuremas ohus liigikaaslastel lõuna pool. Üldisem järeldus on, et liikide kaitset plaanides ei tohiks tugineda üksnes välismaa kogemustele, alati tuleb silmas pidada ka kohalike asurkondade eripära.
Harivesilik moodustab kummalise liigipaari teise Eesti vesilikuliigi, tähnikvesilikuga (Triturus vulgaris). Ehkki mõlemad elutsevad sarnastes veekogudes, muutub üks kõikjal Euroopas järjest haruldasemaks, teine aga on üks tavalisemaid kahepaikseid. Uuringud selgitasid tõenäolise põhjuse: harivesilik vajab maismaaelupaigana metsa, tähnikvesilikule pole see oluline. Nii on harivesilik ohus ilmselt just sigimisveekogude läheduses asuvate metsaelupaikade kadumise tõttu, mida näeme igal pool Euroopas.
Doktoritöö omapära oli selle suur rakenduslik väärtus. Uuringute tulemustele tuginedes taastati ja rajati Lõuna-Eestis 340 sigimisveekogu harivesilikule ja mudakonnale (Pelobates fuscus).
Järgiti nelja põhimõtet:
(1) veekogusid taastati vaid seal kus kõnealuste liikide asurkonnad olid veel alles;
(2) lähtuti liikide elupaiganõuetest, näiteks harivesiliku veekogud rajati metsa lähedusse;
(3) väikeveekogud rajati mitte ühekaupa, vaid üsna tihedalt asetsevate kogumikena, et võimaldada kahepaiksetel nende vahel liikuda ja seeläbi tagada stabiilne asurkond;
(4) kogumikes loodi mitmesuguse sügavusega veekogusid, nii et osa aeg-ajalt ära kuivaksid. Aeg-ajalt kuivavate veekogude puhul on välistatud, et sinna satuksid elama kalad, kes kahepaiksete kudu ja kullesed nahka panevad.
Taastatud ja rajatud veekogusid jälgiti kolm aastat. Selle aja jooksul kasvas mudakonna poolt asustatud veekogude hulk piirkonnas üle kuue korra ja harivesiliku poolt asustatud veekogude hulk üle kahe korra. Võrreldes kahepaiksete asurkondade taastamiskatsetega mujal Euroopas, on Eestis läbiviidud projekt üks vähestest edukatest.
Riinu Rannapi doktoritöö valmis Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühmas Asko Lõhmuse juhendamisel.
Töö ise koos eestikeelse lühikokkuvõttega:
http://dspace.utlib.ee/dspace/
Kõre kohta täpsemalt:
http://www.loodusajakiri.ee/
Harivesiliku kohta täpsemalt:
http://www.envir.ee/92950
http://www.loodusajakiri.ee/
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
