Minu esimene mõisapark Neerutis oli suur ja avar. Ma eksisin sinna tihti ära. Suured ja vanad pargipuud olid väikse mehe kimbatuse ainsad tummad tunnistajad. Aasta-aastalt hakkasin tegema minagi seda, mida kõik teevad. Hakkasin kasvama suuremaks.

Saladuslik park oli ikka ja jälle see paik, kes end kogumas käisin. Just tänu esimesele pargile hakkas hing kasvama koos sirguva kehaga. Mõisavanaema jutud saatsid mind pargipuude vahel ja ja park sai esimeste sõnakogumiste paigaks.

Kümme aastat koos kasvanud, viisid uued elutuuled mind pargi lähedalt maakodust ja avar maailm kutsus enda juurde. Igatsus suurte pargipuude järele oli see, mis mind sageli pargi külaliseks tegi. Eestimaa kui mõisade maa kinkis meile ka palju mõisaparke.

Nende kogujaks sain mina ise ja kui kakskümmend aastat kogutud sai ja kui kõik meie pargid kokkuloetud said, olin viiesajas mõisapargis oma hinge suurendamas käinud. Suur parginumber väikse maa kohta tuleb ehk üllatusena. Ometi on minu suur pargihing ja kõik kirjapandud pargikäigud tunnistajaks, et just niipalju neid Eestimaal ongi.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta