Üksinda üle välja ja metsaservi mööda jõudsin Pariisi kohale. Elus teist korda jõudsin ma sinna kohale ja esimese korra pisarad saidki pühitud.

See esimene oli emaga koos, kes mind suusalapseks soovis teha. Et suusabaasi rahvas pummeldas ja purjus oli, siis keeras ema otsa ringi ja minagi pidin sedasama tegema. Ja nii elu esimesed pisarad mul sündisid.

Tee, mis mõisa juurest Pariisi viis ja meelde jäi, tuli nüüd ise mulle vastu ja juhataski mind sinna kohale, kus suusarajad mind nagu ees ootasid. Et seal üks suurvõistlus iga aasta naistepäeva paiku peetakse, seda teadsin natuke ajalehest ja tahtsin seda nüüd elu üheksanda talve lõpus vaatama minna. Ja Pariisi külaline oligi nii sündinud.

Tee mõisa juurest Pariisi sai kaheksa kilomeetrit pikk ja tagasi pisut rohkemgi. Saladust külalisest hoidsin enamasti enda teada ja vaikselt olin ka Tamsalu-Neeruti võistkondliku suusamaratoni koguja ja hoomaja. Üksinda kasvatakse harva suureks. Minagi ei saanud päris üksinda hakkama ja just talviti nädalavahetustel tuli Pariisi külaline mulle külla ja kutsus endaga kaasa sinna,

Pariisi.

Neeruti - Pariisi, 1980.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid