Kas te teate, kes kujundab suure osa sotsiaalmeedias levivatest looduskaitse piltreklaamidest Pesitsusraadiost Roheliste erakonnani välja? Seda teeb kunstnik Piret Räni, kes on üks MTÜ Päästame Eesti Metsad vedajaist. Uurime Piretilt, mida kõike ta kujundustööde kõrvalt veel teha ja mõelda jõuab.

Optimist pildi ja teksti vahel

“Ma olen väljamõtleja: ma nopin enda ümbert arusaamisi ja aimdusi ning põimin need kokku lugudeks ja lahendusteks,” vastab Piret naerulsui küsimusele, kuidas ta ennast ise tutvustaks.

“Ma tegutsen pildi ja teksti vahel. Etemal juhul muudan selle abil maailma natuke paremaks või vähemalt annan looduse eest seisjatele natuke sõna ja pildi jõudu. Asjalikumas keeles tähendab see, et ma olen kirjutav kunstnik, mitmekülgne sisulooja. Ma kujundan, pildistan, joonistan, kirjutan artikleid ja lasteraamatuid.“ Just sellele viimasele loodab ta lähiajal rohkem pühenduda.

„Ma olen ka ema oma tütardele ja vastutan nii palju kui saan, et neile jääv keskkond ja ühiskonnakord oleks võimalikult elatav, ka võrdõiguslikkuse mõttes, et naise koht ühiskonnas vähikäigul tagasi pliidi ja rusika vahele ei taanduks.“ 

Pärast lühikest mõttepausi tsiteerib Piret keskkonnapsühholoog Grete Arrot: “Olgem optimistid, sest pessimismiks on liiga hilja! Ma arvan, et see mõte võtab mu ellusuhtumise üsna hästi kokku.“

Terve elu looduses

Mööda metsi uitamine oli Pireti lapsepõlvesuvede loomulik olek. Enda sõnul pole ta kunagi olnud keskkonnast nii võõrandunud, et oleks pidanud tagasi jõudma. Looduskaitse vajalikkust teadvustas ta fosforiidisõja ajal, olles ise veel üsna lapseohtu. 

„Mu sisse on jäänud kindel teadmine, et Eesti pidi vabaks saama, et hoida ja kaitsta oma loodust, et põhjavesi jääks puhtaks. Ja Eesti sai vabaks!“ 

Aastaid hiljem, jõudis Piret kurva tõdemuseni, et tegelikult Eesti riik ei kaitse loodust piisavalt hästi, ja et majandushuve, kui need ei ole okupeeriva riigi omad, peetakse keskkonnast olulisemaks. See suhtumine on üha süvenenud. 

Eesti Vabariigi alguses oli looduskaitse mõneti püha, kuna peale laulmise oli see teine tegur, mida vabaduse eest tänada. Mida aeg edasi, seda rohkem kasvas peale mõtteviis, et radikaalne pole mitte looduse rikkumine, vaid selle hoidmine. 

Praegu tegutseb Piret koos metsi kaitsvate ühendustega Päästame Eesti Metsad ja Roheline Kogukond. Ta kuulub ka erakonda Eestimaa Rohelised, sest ühiskonna muutmiseks on vaja kasutada poliitilisi vahendeid. Keskkonna kaitsmiseks on vaja süsteemseid lahendusi ja mõistmist, et looduse rikkumine ei saa olla normaalsus. 

Loodushoid vajab hoitud inimesi

„Selleks, et inimesed saaksid valida keskkonnahoiu, tarbimise vähendamise või kestliku kahanemise, peavad nad tundma, et nende miinimumvajadused on igal juhul tagatud. Nad peavad usaldama riiki, teadma, et igal juhul on neid ootamas toit, eluase ja internet,“ arutleb Piret. „Praegu ei ole riik seda turvatunnet kellelegi loonud. Aga iga kodanik peaks tundma, et ta on hoitud. Nii tekib vastastikune usaldus riigi ja kodaniku vahel. Turvatunne on eelduseks ühiskondlikele kokkulepetele, mis keskkonna hoidmise nimel nõuavad säästmist.“

Piret on kindel, et kui inimesed tunnevad end üksi rabelema jäetuna, näljasurma mõistetuina ja edukate hulka mittekuuluvana, tekibki kibedus ja trots, mille najal keskkonda ei hoia. Selle ilmajäetuse tunde vilju me siin kõikjal endi ümber näemegi. 

„Edukultuse peab välja vahetama meie - tunne, kokkukuuluvus, kuna meil on vaja tegutseda kõik koos ühise eesmärgi nimel. Me peame säilitama elukeskkonna planeedil Maa, me peame säilitama elamisväärse Eesti, me peame tagama teiste liikide ja ökosüsteemide alles jäämise, õhu ja vee puhtuse. See on ülikeeruline, sest praegune majandusmudel tirib meid vastassuunas,“ tõdeb Piret kirglikult. 

Looduskaitse vajab lihtsat keelt

Loodust saab kaitsta väga erinevat moodi. Piret on oma teemaks valinud Eesti metsad ja pesitsusrahu. Ta aitas kevadel vedada ka pesitsusrahu kampaaniat, mida üheskoos viisid läbi MTÜ Päästame Eesti Metsad ja Eesti Ornitoloogiaühing. Kampaania jooksul allkirjastasid petitsiooni 47 organisatsiooni. Väga popp oli ka Pesitsusraadio podcast.

Küsimusele, miks just pesitsusrahu, vastab Piret, et liigirikkuse säilitamine on esiteks väga oluline teema ja teiseks pesitsusrahust saavad kõik aru. 

„Kui me räägime kliimamuutustest või antropotseenist laiemalt, siis läheb jutt väga keeruliseks ja abstraktseks. Ütle inimesele korra “süsinikdioksiid” ja järgmisi lauseid kuuleb ta oma peas „bla-bla-bla“. Aga ütle: “Igal aastal hukkub 80 000 linnupoega pesitsuse ajal tehtud raiete tulemusel!” ja ta saab aru. Inimene mõistab, et linnupojad surid ära ja nüüd on metsas 80 000 lindu vähem,“ selgitab Piret.

„Lisaks on eestlaste pärimuskultuurikihis lindude pesitsemise häirimine keelatud ja see vana lugu elab meie kõrvatagustes. Pesitsusrahu on enamikule eestlastest vastuvõetav ja arusaadav mõte. „Meie loomisloos teeb linnuke maa, millel me elame ja muna on püha!““

Piret on kindel, et looduskaitse ja kliimateemasid tulebki nii selgitada, et inimesed aru saavad. Vajadused puhta vee, puhta õhu ja viljaka mulla järele on kõigile mõistetavad: „See, et me ei tohi loodust hävitada ja mürgitada, on loogiline. Looduskaitsjad peavad näitama tavainimestele arusaadavas vormis ja keeles, et praegune majandus- ja riigimudel ei kaitse ei õhku, mulda ega vett.“

Juured Pirital

Piret peab ennast põliseks piritalaseks: „Sellel maalapil, kus mu pere elab, on käsi mulda pannud nii mu vanaema, mu ema, mina kui ka mu lapsed. Pirita on selles mõttes eriline koht, et siin on samal ajal linn ja maa. Seda erilisust tuleb kaitsta, mitte üleliia arendada.“

Väikelinnaliku hõnguga Pirita väärib hoidmist, aga parandada saab linnaosa ligipääsetavust: „15-minuti linna ideest pole väga kasu, kui kõik asub kesklinnas ja teenused linna servadesse ei jõua. Võiks olla rohkem võimalusi elada nii, et kõik vajalik toimukski Pirital. Kindlasti ei tohi oma linnaosas jääda puudu kooli- või lasteaiakohti ja võimalusi kõigi eagruppide huvihariduseks.“

Piretile meeldib linna mõtestada kui teenust, mille ülesanne on tagada hea elukeskkond. Seega tuleb linna vaadelda teenusedisaini võtmes, lähtudes elanike tegelikest vajadustest. Ja selle käigus ei tohi looduselt rohkem eluruumi ära võtta. 

Hoolimine ongi roheline

Roheliste erakonna liikmena kuuleb ja loeb Piret sageli etteheiteid, et Rohelised jäägu oma liistude juurde ja tegelegu ainult keskkonnaga. Ta on nõus nendega, kes väidavad, et Rohelised ei tohiks keskkonnateemasid muude teemadega tegelemise kõrvalt ära unustada. 

„Olen kindel, et Roheliste fookuses peavad keskkonnateemad domineerima. Paraku on siin üks konks: keskkonnateemasid ei ole võimalik lahendada, kui ühiskonnas ei lahendata nende probleemide põhjuseid. Siin on põhjus - tagajärg seosed. Inimesed teevad keskkonda katki, kuna inimühiskond on katki. Me elame valede väärtuste järgi seatud süsteemis,“ selgitab Piret. 

Ta usub ka Roheliste põhimõttesse, et hooliv tulevik on roheline. Keskkonnahoid on võimalik läbi sotsiaalse õigluse teemade lahendamise.

“Üks kõigi, kõik looduse eest!” kui ümber sõnastada lapsepõlvekirjandusest pärit moto.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta