Riigikohus tühistas 20. juuni otsusega esimese ja teise kohtuastme otsused ning tühistas Pärnu Linnavalitsuse poolt väljastatud ehitusloa, millega oli antud luba Paikusel Sisekaitseakadeemiale kuuluva autodroomi laiendamiseks. 

Pärnu linna seisukoha kohaselt asendavad avatud menetluse tulemusel antud projekteerimistingimused detailplaneeringut. Kaebajad sellega ei nõustunud, leides, et tiheasustusalal saab olulise avaliku huviga ehitustegevuse aluseks olla üksnes detailplaneering, vaidlustades Pärnu Linnavalitsuse välja antud ehitusloa kõigis kolmes kohtuastmes. 

 

Kaebajate õigus ehitusloa vaidlustamiseks 

 

Kohtuotsuses tõi kolleegium esile, et kaebajad said ehitusloa vaidlustamisel tugineda üksnes enda subjektiivsete õiguste rikkumisele (HKMS § 44 lg 1). Praegusel juhul ei olnud tegemist avaliku huvi või pelgalt miljöö kaitsmiseks esitatud kaebusega, vaid kaebusega omandiõiguse, tervise ning eraelu kaitseks, samuti elukeskkonna kaitseks, millega kaebajatel on oluline puutumus (KeÜS § 23 lg 1), rõhutades, et vaidlustatud ehitusluba riivab just neid kaebajate õigusi. 

 

Tuginemine varasemale planeeringule 

 

Senine õppesõidurada ehitati 2001. a detailplaneeringu alusel. Tuginedes EhS § 27 lg 1, lg 4 p 2 ja PlanS § 125 lg-le 1 järeldas Riigikohus, et uus detailplaneering oleks tulnud kehtestada või senist muuta ka siis, kui käsitada vaidlusalust õppesõidurada uue rajatisena. Rajatavast autodroomist lähtuvad negatiivsed mõjutused (eelkõige müra) naaberkinnistutele ning sellel on oluline mõju piirkonnale. Sellisel juhul oleks vastustaja pidanud lähtuma PlanS § 125 lg 1 p‑st 3, mille järgi on detailplaneeringu koostamine nõutav mh alevites olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks. Autodroomi ei rajatud olemasolevate sarnaste objektide vahele ning üldplaneeringus pole autodroomi üldisi ehitus- ja kasutustingimusi kindlaks määratud. Riigikaitsemaale rajatiste või olulise avaliku huviga rajatiste püstitamise ehituslikke tingimusi Paikuse valla üldplaneering samuti ei sätesta (vt ka PlanS § 74 lg 5). Seega polnud PlanS § 125 lg 5 p‑des 1 ja 2 sätestatud kumulatiivsed tingimused täidetud ning vastustajal tuli enne ehitusloa väljastamist viia läbi kohane detailplaneeringumenetlus või varasema planeeringu muutmine. 

 

Projekteerimistingimuste õiguslik tähendus 

 

Ringkonnakohus oli leidnud, et ehitusprojekt on kehtiva detailplaneeringuga vastuolus, kuid ei pidanud seda piisavaks, et ehitusluba tühistada, sest autodroomi laiendamiseks antud projekteerimistingimused on kehtivad, täitmiseks kohustuslikud ning vastustajal tuli nendest lähtuda (eelhaldusakt). 

Riigikohtu halduskolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et projekteerimistingimuste väljastamine on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, millega määratakse kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest. Kolleegium rõhutas, et projekteerimistingimused pole siiski samastatavad detailplaneeringuga ning nende õiguslik tähendus ei ole samaväärne, sõltumata sellest, kas nende väljastamiseks viiakse läbi avatud menetlus või mitte. Riigikohus leidis, et kui tegemist on ehitustegevusega, mis seaduse kohaselt nõuab detailplaneeringut, ei asenda kehtivad projekteerimistingimused puuduolevat planeeringut. See põhimõte kehtib nii uue ehitise püstitamisel kui ka olemasoleva ehitise laiendamisel. 

 

Objekti müraga arvestamise kohustus juba ehitusloa menetluses 

 

Lisaks pidas Riigikohtu halduskolleegium oluliseks selgitada müra normtasemega seonduvat. Nimelt ei oleks vastustaja tohtinud jätta müra normtasemete võimaliku ületamise ja tegeliku müra suuruse küsimuse lahendamist üksnes kasutusloa menetlusse. Haldusorganil tuleb ehitusluba andes arvestada lisaks ehitisest endast lähtuvale mõjule ka selle kasutamisega kaasnevat mõju, kui müra ei hinnatud piisaval määral juba planeeringu kehtestamisel või projekteerimistingimuste väljastamisel (kolleegiumi otsus nr 3‑15‑2232/93, p 8.1). Rajatavast objektist tekkivast mürast sõltub ehitusloa sisuline õiguspärasus. Ehitamisel tuleb arvestada ehitamisest mõjutatud isikute õigusi ning rakendada abinõusid nende õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Kui ehitusloa menetluses selgub, et autodroomist tulenev müra ületab seaduses sätestatud müranorme ning kohaseid leevendusmeetmeid pole võimalik rakendada, tuleb pädeval asutusel kaaluda projekteerimistingimuste muutmist ja üldjuhul keelduda ehitusloa andmisest. Eelnevast on võimalik teha erand, kui puudutatud isikutele langev koormus pole ülemäärane või kui ehitusloa taotlejal on tekkinud ülekaalukas õigustatud ootus. 

Riigikohus tõi otsuses välja, et vastavalt PlanS §‑le 8 tuleb planeerimismenetluses olemasolevaid keskkonnaväärtusi põhimõtteliselt säilitada. Ruumilisel planeerimisel ei tule lähtuda üksnes õigusnormidega seatud piiridest, vaid leida optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel (vt ka otsus asjas nr 3‑3‑1‑88‑15, p 25). Müraolukorra olulist halvendamist tuleb järelikult püüda vältida ka allpool müra piirväärtust, kui see on mõistlikult võimalik (vt ka KeÜS § 14). Müra sihtväärtused on kehtestatud terviseriskide ennetamiseks ning risk ei sõltu seejuures asjaolust, kas tegemist on uue planeeringu alaga või muu alaga. Seega ei saa sihtväärtust ületavat müra ka väljaspool uute planeeringutega alasid lugeda inimese tervise seisukohast ebaoluliseks. 

Riigikohus tühistas haldus- ning ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu, kuivõrd väljastatud ehitusluba oli järelduste kohaselt õigusvastane. 

Riigikohtu lahend 3-20-19

Sarnased artiklid