Mõisavarjus end ülesse leidnud mõisalapsest sai mõisavanaema hea vari. Vanaemal oli mitu varju ja huvitavad mõisalookesed rääkida.

Minus leidis ta hea kuulaja. Ju see siis oli ise talle väärtus omaette.

Vanajõesonn, mis jõe saareks tegi, kandis ikka ja jälle saariku nime. Sinna viis vanaema oma lambad ja karjust polnud vaja ei minust ega vanaemast endast otsida, sest jõgi ise lambataraks oli.

Vanaema saatmise romantikast sai tollase elu üks esimesi tundmusi. Rohelisel ajal ehk lehekuust lõikuskuu lõpuni saatsin aovalguse alguses lambad koos vanaemaga saarikusse ja õhtul tagasi pisikesse lauta.

See tähtis saatmise amet varjas minu tegelikku uudishimulikku mina ja keegi ei saanudki kaua aega teada, et miks ma tegelikult tema järel ja kõrval longin. Lugude jahimees sündis mõisast ja mõisavanaemast.

Ja lambakarjus jäigi nii sündimata siia ilma, kuigi kõrvaltvaatajate jaoks ehk oli ta olemas...

Neeruti, 1979-1985.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta