Oleme igal aastal käinud koos sugulasega seenel. Tema teab kohtasid metsas, mina pakun talle oma seltskonda. Sugulasega on hea metsas käia – ta ei torma ringi. Liigume enam-vähem ühes tempos. Ja üksi on ju kangesti niru metsas käia.

Nii ka sel korral olime kahekesi kuskil Palmse mõisa kandis metsas. Seal on hea käia. Mets on jagatud sihtidega nelinurkadeks. Kui sa oma nelinurgast välja ei lähe, ei ole ka eksimise võimalust. Seal leidub kõrget männimetsa, mis on alt peaaegu tühi, vaid mõni üksik kuusk või kadakas kasvab sekka.

Auto on sugulasel kirsipunane ja paistab metsas kaugele silma. Ta jättis selle sihi servale seisma ja läksime seeni korjama. Hoidsime ikka vahet nii, et teineteist nägime. Tiirutasin metsa all julgelt ringi. Korjasin isuga seeni ja punane auto paistis kogu aeg kätte. Ma isegi ei mõelnud enam, kuhu poole minna – korjasin sealt, kus nägin seeni.

Siis helistas sugulane mulle moblale ja küsis, kus ma olen, sest ta ei näe mind enam. Ütlesin, et saame auto juures kokku. Tõusin siis püsti ja sel hetkel ma ei näinud autot. Hakkasin huupi kõndima ja natukese aja pärast paistis ka auto.

Ligemale jõudes tuli ilmsiks karm tõde. Punane oli see auto küll, kuid hoopis teist marki kui minu sugulasel. Tähendab keegi teine oli ka oma punase masinaga metsa sõitnud ja parkinud auto sama nelinurga servale. Lausa saatuse iroonia, kas pole? Kaks punast autot ühe pisikese nelinurga peal.

Mis mul siis muud üle jäi, kui teha nelinurgale tiir peale. Kuskil ju pidi see õige auto olema. Õnneks oli sugulase auto kohe nurga taga ja tervet ringi ei tulnudki mul ära käia. Sugulasele ei julgenud ma öeldagi, et olin eksinud. Mainisin nii möödaminnes, et üks punane auto on veel seal nurga taga.

Seenelkäik

Sõitsime paar nelinurga vahet edasi ja korjasime veel seeni. Kukeseentega on niisugune naljakas asi, et kui metsa lähed, peavad silmad kõigepealt harjuma neid nägema. Nad on nii kavalalt end sambla alla ära peitnud. Tavaliselt ei kasva kukeseened ühekaupa. Seal, kus on üks, on ka kuskil teine ja ka kolmas. Kui korra neid nägema hakkad, tead, kus kohast neid ka otsida. Tavaliselt kasvab metsa all hall põdrasamblik samas kohas, kus kukeseenedki. Siis jääbki käia seal, kus kasvab see samblik.

Vahest juhtub ka metsas naljakaid seiku ja mõnikord läheb ahnus liiga suureks kätte. Ühes kohas kasvas noorte kuuskede tukk, mille ümbrus oli ilusasti seenerikas. Nägin, et kuuskede juures oli mitu väikest auku. Mõtlesin siis, et teen kuuskedele tiiru peale. Võib-olla on kogu kuuskede ümbrus seeni täis. Tagasi tulles peab ainult meeles pidama neid auke.

Seenelkäik

Korjasin seeni ja kuidagi märkamatult olin tiiru ära teinud. Nägin siis korraga, et oh, mis ilusad seened! Tormasin pea laiali kohe neid korjama – loomulikult kõige otsemat teed pidi ja muidugi maandusin ise sellesse samasse auku. Ääri-veeri suutsin oma ämbri seentega veel püsti hoida. Õnneks ma haiget ei saanud, pehme sammal ju igal pool. Turtsuma ajas küll. Naersin iseenda ahnuse üle.

Sain ka oma jõuga august ilusasti välja ja korjamine võis edasi minna. Sugulane ei pannud mu äpardust isegi tähele. Ju temagi oli sel hetkel seente korjamisega hõivatud. See oli üks hea päev. Tõime mõlemad tookord ämbritäie seeni metsast välja.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Jaga: