Hiljuti Balti riikides läbi viidud uuringu kohaselt on enam kui pooltel (55%) Eesti elanikel üks või mitu lähedast, kes sõltuvad nende sissetulekust. Lätis on see näitaja 52%, Leedus 42%. Samas on kõigis Baltikumi riikides suur hulk inimesi, kel ei ole sääste ega elukindlustust, mis aitaks nende pere ja lähedasi juhul, kui nende endaga peaks midagi juhtuma. Uuringu andmetel on Eestis sellises olukorras 24% inimestest, Lätis 29% ja Leedus 17%.

Veidi enam kui veerand uuringus osalenud inimestest tunnistas, et pereliikme surma või pikaajalise haiguse korral suudaks nende pere oma igakuiseid kulutusi katta vaid üks kuni kolm kuud (siia rühma kuulus 28% vastanutest Eestist, 32% Lätist ja 27% Leedust). See tähendab, et kui need väikesed rahatagavarad otsa saavad, oleksid nad sunnitud oma igapäevaelus suuri muudatusi tegema, et uute oludega kohaneda.

Samuti tuleb kõnealusest uuringust välja, et inimesed ei räägi oma lähedastega sellest, kuidas toimitaks olukorras, kus pere peamine ülalpidaja ei ole mingil põhjusel enam võimeline pere eelarvesse panustama (seda tunnistas 81% vastanutest Eestis, 81% Lätis ja 76% Leedus). Kuigi inimesed on sellisest riskist teadlikud, on sellest rääkimine nende jaoks väga vastumeelne. Samas on kolm peamist tegurit, mis ajendavad inimesi enda või oma pereliikete elu kindlustama: sissetuleku oluline tõus (53% vastanutest), märkimisväärne laenukohustus (25% vastanutest) ja igapäevaste tööriskide kasv (24% vastanutest)

Riskikindlustuse valdkonnajuht Eleriin Reinmann: „Elukindlustus on Baltikumi peredes endiselt tabuteema. Enam kui kaks kolmandikku inimestest ei ole oma pere ja sugulastega kunagi rääkinud sellest, kuidas käituda terviserikkest tingitud finantsraskuste korral. Näiteks juhul, kui üks pere peamistest ülalpidajatest ei saa haiguse tõttu enam tööd teha. Tihtipeale kindlustavad inimesed esmajoones oma kodu, auto, nutitelefoni ja muu vara, jättes oma tervise ja elu kindlustamise unarusse. Loomulikult ei meeldi kellelegi meist mõelda võimalike õnnetuste ja haigusriskide peale. Sellegipoolest on äärmiselt oluline olla riskidest teadlik ning tagada endale ja oma lähedastele kindlustunne, et ei peaks keerulistes oludes finantsraskustega rinda pistma.“

„Arvestades, et väga paljudel inimestel pole igapäevaste kulude ja põhivajaduste katmiseks piisavalt sääste, tuleks sellistel teemadel siiski rääkida. Keeruliste teemade arutamine on esimene samm tuleviku kindlustamisel – tarvis on otsustada, kas asuda koguma säästupuhvrit, mis eeldab pikaajalist kogumist või sõlmida elukindlustusleping, mis annab kindlustuskaitse koheselt. Elukindlustus on mõistlik viis oma lähedaste eest hoolitseda ning tagada endale ja oma perele meelerahu. Säästupuhvriga sarnaselt on kindlustus oluline tööriist pere rahaasjade jätkusuutlikul planeerimisel,” selgitas Reinmann.

Uuringu kohaselt on Eestis elukindlustuse (ja traumakaitse) lepingu sõlminud 16% vastanutest, Lätis on see näitaja 21% ja Leedus 27%. Üle poole vastanutest kinnitas, et nad oleksid valmis maksma iga kuu 50 eurot või enam, et tagada oma perele rahaline tugi juhuks, kui nad raskustesse peaks sattuma (eeldades, et perel on kodulaen, kaks last ja õnnetuse tagajärjel kaotatakse pool tavapärasest sissetulekust).

Psühholoog Rita Rätsepp: „Meie kultuuriruumis on harjumuspärane kindlustada oma vara. Nii on olnud läbi aegade ja see on midagi, mida teatakse ja tuntakse. Elukindlustus ja teised tervisega seotud kindlustusliigid on abstraktsemad ja suuremale enamusele võõrad. Pigem kogutakse harjumuspäraselt hoiustele, mis tekitab psühholoogiliselt kogumise tunde, kui et makstakse kindlustusmakse, mis tekitab oma olemuselt igakuise makse tunde ja oleks pigem nagu lisakulu. Müüte on raske murda ja muutused selles võtavad aega.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta