Pikk liivane männimetsasiht, mis mind keset suve Palmsest Võsu poole viis, oli pika Lahemaa teekonna alguseks. Eemalt kaugelt paistis üks inimkujuline kogu vastu tulemas. Tal oli must ürp seljas ja kui valge pealuu õlgadel, millul sügavad tumedad varjud silmaaukudes.
- Marek Vahula lood
- 2. juuli 2018
Hirmutunne, mis järjest suuremaks läks kogu lähenedes, viis kõik laheda maa mõtted peast. Ometi ei keeranud ma otsa ringi, vaid läksin edasi kogule vastu.
Kui astuda oli jäänud kümme sammu, tegi olevus häält. Küll mitte vikatimehe oma, vaid täitsa ehtsa vanamuti häält. See oli üks varane mustikalkäija, kes endale musta kitli selga oli pannud, valge pearäti pähe tõmmanud ja sealjuures vähemalt kaheksakümneaastane välja nägi. Tal olid veel mõned hambad suus ja mustad sügavad varjud silmaaukudes. Vanadaam teretas mind vastu ning minu noore mehe hirmutunne kadus. Lahedad tunded olidki tagasi minu sees.
Lahemaa, lõikuskuu, 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
