Poliitiliselt mitte just kõige stabiilsemas Kesk-Aasias on riikide vahele tekkinud veel üks pingeallikas, mille on põhjustanud sealsete jõgede üleekspluateerimisest tingitud veepuudus.

Soome Aalto ülikooli uuringurühm analüüsis põhjalikult Araali mere vesikonna veekasutust ja selle mõju ümbruskonnale ja uurimistulemused on üsna murettekitavad.

"Araali mere vesikonna ökoloogiline seisund on juba pikka aega murettekitav. Põllumajandus ja eriti puuvillakasvatus kulutavad väga palju vett ja see põhjustab tõsiseid keskkonnaprobleeme. Juba Nõukogude Liidu ajal muutus Araali mere olukord katastroofiliseks ja ka praegu pole see paranenud,“ vahendas ülikool pressiteenistus professor Olli Varise sõnu.

Professori juhitud uurimisrühm vaatles Araali vesikonnas asuvate Turkmenistani, Kasahstani, Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõzstani, kui ka nende naabrite Afganistani, Venemaa, Hiina ja Türgi mõju sealsele ökosüsteemile.

Piirkonna on kaks kesksemat jõge on Sõrdarja ja Amudarja, mille üleekspluateerimine ongi tekitanud tõsiseid sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme ning ka pingeid naaberriikide vahel, kuna vett jätkub regiooniti üsna üsna ebavõrdselt.

Professor Olli Varis hinnangul sarnanebki Kesk-Aasia veeprobleemi lahendamine Rubicu kuubiku mõistatusega.

Varise sõnul pole ka sealse piirkonna põllumajandustootmine jätkusuutlik ning on küsitav, kas see on ka majanduslikult mõtekas.

Araali meri paikneb Kesk-Aasia suuremate kõrbete (Karakum, Kõzõlkum ja Üstirti platoo) vahel ning tema valgala pindala on kokku 1,8 miljonit ruutkilomeetrit. Valgala jaguneb järgmiste riikide vahel: Kasahstan, Usbekistan, Türkmenistan, Tadžikistan, Afganistan ja Iraan.

Araali mere veehulk sõltub eelkõige aurumisest ja kahest suuremast sissevoolavast jõest – Amudarjast ja Sõrdarjast. Paraku on nende jõgede vee ülemäärane kasutamine tekitanud olukorra, kus kunagi maailma suuruselt neljas järv Araali on tänaseks oma veemahust kaotanud üle 90 protsendi.