Mullu märtsist korraldab Jaan Tõnissoni Instituut kolmeaastast projekti, mille eesmärk tutvustada Afganistani Eestis ja luua kontakte kahe riigi koolide vahel. Projekti mootorit ja hinge MAARI ROSSi usutles Mari Kodres.

Kuidas projekt Eesti koolides ning õpetajate seas vastu võeti ning kas mõnes piirkonnas on huvi sõprussidemete loomise vastu tugevam?

Eesti koolide huvi oli suurem, kui julgesime lootagi: tahtsime esimesel aastal alustada viie kooliga ning lisada teisel aastal veel viis, aga kui me ideed ETV hommikuprogrammis tutvustasime ning koole ühinema kutsusime, leidsime hoobilt kümme kooli – nii et  alustasime hoogsalt ja see hoog pole senini raugenud.

Sõpruskoolid paiknevad üle kogu Eesti: Kuressaarest Alatskivini ning Tallinnast Antslani.

Projektis osaleb kaks erivajadustega laste kooli ja meil on olnud nendega väga hea koostöö – just nende koolide lapsed on eriti avatud ja aktiivsed.

Kust sellise iselaadi ettevõtmisega alustasite?

Projekt sai kunagi alguse Inglismaal, kui inglannast arst Sarah Fane reisis veel Talibani võimu ajal Afganistanis ja sealsed inimesed meeldisid talle nii väga, et ta otsustas nende heaks midagi ära teha.

Tänaseks on Inglismaal isegi Etoni kolledžil sõpruskool Afganistanis. Nüüdseks on idee pälvinud Euroopa Komisjoni rahalise toetuse ning projekt laienenud Rootsi, Eestisse ja Slovakkiasse. Meie alustasime sellest, et korraldasime Eestis sõpruskoolide konverentsi õpetajatele ja õpilastele, kus me õppisime projektipartnerite senistest kogemustest.

Kas olete keskendunud mõnele kindlale piirkonnale Afganistanis?

Enamik sõpruskoole paikneb Põhja-Afganistanis Mazār-e Sharīfi linna lähistel, mis on turvalisemaid ning rahulikemaid Afganistanis ning meie partneril, Rootsi Afganistani-komiteel, on seal töötamise pikaajaline kogemus. Projektis on paar kooli, mis asuvad kirdes Kunduzi provintsis, kuhu me praegu minna ei saa, sest nendes külades piisavalt turvaline siiski pole.

Kuidas saavad Eesti koolid Afganistani koole aidata ning mida oleks omakorda meil sealt õppida?

Esimene küsimus, mille ühe Afganistani kooli poisid Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilastele videokonverentsil esitasid, oli järgmine: “Kui te piknikul käite, siis kas eelistate õpetajate või oma vanemate seltskonda?”.

Tüdrukud on jällegi imestanud, et kas Eesti koolimajade ümber ei olegi suuri müüre, mis Afganistanis tüdrukute koolide ümber peavad kindlasti olema. Kuna meie maad on kaunis erinevad, tuntakse huvi kõige vastu: koolielu, igapäevaelu, tulevikuplaanid, söögid, kultuur, loodus.

Eestlastel on võimalik oma stereotüüpe kummutada: õpilased leiavad, et Afganistan ei ole nii kole koht, kui meedia seda portreteerib, ja et islami usku inimesi ei ole mõtet karta ega islamiusku demoniseerida.

Islamist ei saa siiski vist mööda?

Me küll korraldame eesti õpilastele islami usku tutvustavaid töötubasid, aga afgaanidega kohtumisel ei ole me pikki usuteemalisi arutlusi seni maha pidanud.

Pigem on nii, et neil on kõik teemad religioonist pooleldi läbi imbunud, aga eestlased jälle on suhteliselt usukauged ega märkagi religiooni teemat alati käsitleda.

Samas arvan, et üldiselt ei pea sõpruskoolid keerulisemaid teemasid kartma: tean Inglismaalt näidet, kui üks kool organiseeris vene, saksa ja inglise kooli vahel arutelu II maailmasõja tähenduste kohta ning see oli õpilastele väga huvitav.

Aitame Afganistani lapsi ka materiaalselt: eesti koolilapsed on annetanud koolitarbeid ning õpetajad näiteks inglise keele õpetamise materjale, mille eest neile suur tänu. Samuti toetab meie projekti Eesti arengukoostöö raames Välisministeerium ning nende toetusega saab iga kool ise otsustada teatud summa piires, mida nad vajaks – kas arvutit, sportimisvahendeid või hoopis väikest keemialaborit.

Proosaline küsimus – mis keeles te omavahel suhtlete?

Enamasti inglise keeles; kui vaja, siis kasutame tõlkide abi. Koolides ei ole enamasti internetti, aga Afganistani õpilased ja õpetajad on sõitnud kohale meie partneri Rootsi Afganistani-komitee kontoritesse ja nii saame nendega suhelda Skype'i teel videokonverentse pidades.

Saadame ka pakke ja projekti meeskond käib paar korda aastas ise koolides kohal, kutsudes kaasa nii õpetajaid kui ka ajakirjanikke Eestist.

Kuidas tagada seda, et koolidevahelised suhted oleksid jätkusuutlikud?

Ega seda tagada ei saagi. Kui ikka puudub interneti, telefoni ja külastuste võimalus, siis ei saagi suhelda. Projekti jooksul hoolitsevad suhtlemise eest korraldajad nii Eestis kui Afganistanis. Loodame, et projekti lõppedes on turvalisus ja tehnilised võimalused paranenud.

Millised olid Eesti õpetajate muljed sealsest koolisüsteemist ja õpetamise tasemest?

Pärast seda, kui 2001. aastal langes Talibani režiim, mis teatavasti ei lubanud tüdrukutel koolis käia, on Afganistanis toimunud ülimalt kiire areng: ehitatud on üle 2000 kooli ja kooli on läinud seitse miljonit õpilast. Nii kiire arenguga on paratamatult traagelniidid veel näha: klassid on liiga suured, koolidest, õppevahenditest ja õpetajatest on suur puudus, eriti tüdrukute koolides. Õpetaja on tihti lihtsalt inimene, kes oskab kirjutada ja lugeda, mitte eriharidusega nagu meil.

Ühisele seminarile kohale sõitnud õpetajate hulgas olid naised rohkem kui pooled, kuigi jutukamateks jäid päeva vältel mehed. Andsime õpetajatele võimaluse arutleda ning mõtiskleda selle üle, kuidas sõpruskoolide projekt nende koolidele enim kasulik saaks olla – kui meie pidasime silmas õppematerjale, metoodikat ning kogemuste vahetamist, kerkisid neil esile märksa kriitilisemat sekkumist vajavad küsimused nagu puhas kraanivesi, uued tahvlid ja elektriühendus.

Kui turvaline Afganistanis praegu õigupoolest ikkagi on?

Sõltub suuresti sellest, kes sa ise oled ja mida seal teed. Meie reisisime märtsikuus Afganistani põhjaosas ringi koos afgaanidest tõlkide ja autojuhtidega ja meil ei olnud kaasas ühtegi relva. Niimoodi reisida on ohutum kui hambuni relvastatud sõjaväekolonnis. Meiesugused ei ole Talibani rünnakute sihtmärk, nemad ründavad sõjaväelasi, tähtsaid poliitikuid või diplomaate.

Meid vastu võttev Rootsi organisatsioon ütleb, et nende töötajatega ei ole 30 aasta jooksul midagi juhtunud ja selle on taganud see, et nad on võtnud tööle väga palju afgaane, olles tänaseks üks Afganistani suuimaid tööandjaid.

Väga palju sõltub sellest, kuhu piirkonda minna, ühe linna või küla turvalisus võib poole päevaga muutuda.

Eestlane on Afganistanis tõeline vaatamisväärsus. Pildistas Maari Ross, HEA KODANIK.

Mis saab edasi?

Plaanime sügisel õpilaste ja õpetajatega koolides Afganistani-teemalisi päevi korraldada koos Afganistani muusika, toidu, moedemonstratsioonide, filmide ja muu põnevaga. Samuti viime Eestist ajakirjanikke ja õpetajaid Afganistani-reisidele ja kutsume afgaane külla oma maast rääkima.

Tulevikus tahame nööbist kinni võtta ka poliitikutel nii Briti parlamendis kui Eesti riigikogus, aga sellest on veel vara täpsemalt rääkida.

Afganistanist leidnud on endale sõpruskooli järgmised Eesti koolid: Alatskivi keskkool, Antsla gümnaasium, Kuressaare gümnaasium, Laulasmaa kool, Põlula kool, Põlva Ühisgümnaasium, Tallinna Laagna lasteaed ja põhikool, Tartu Hiie kool, Vanalinna Hariduskolleegium ja Tallinna Tehnikagümnaasium.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta