"Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja." Nii arutleb oma raamatus "Hõbevalge" lahkunud Lennart Meri.

Maa kõneleb meiega meie endi keeles. Just see keel on aluseks meie rahvuse vaimsusele, meie pärimustele ja müütideks muutunud lugulauludele. See kõik on kunagi olnud, see kõik toimub ka praegu ning kindlasti saab toimuma tulevikus. Küll jah, veidi teisenenult, veidi tuhmimalt või ehk ka võimsamalt, ent ühine läbiv joon, ühine muster on ometi nii tugevalt tunnetatav.

Erinevates paikades, erinevates piirkondades areneb elu üldjoontes sama rada pidi, kultuuri kujunemine põhineb samadel põhimõtetel ja alustel. Ent erinevate paikkondade energeetika on see, mis loob kombestikust vaimse pärandi. Erinevad pärandid loovadki valmis kultuuri. Iga maalapp meie väiksel planeedil omab oma erilist energeetilist mustrit. Selles väljas elavad inimesed kannavad seda energeetikat endas, muudavad, teisendavad ja pärandavad edasi.

Ivari Vee on kirjutanud read: "Iga geograafiline üksus omab oma kindlat energiavälja. Iga energia kannab endas vastavat informatsiooni. Kas me nimetame seda kohamäluks või kuidagi teisiti ei oma tähtsust. Maailmanägemus ja –tunnetus on kõigil rahvustel mingil määral erinev."

Vaimsus, kui teekond oma sisemuse leidmiseks, on olnud tuttav inimestele läbi sajandite. Ka meie esivanemad lõid sedasama vaimsust, mida meie hetkel endas kanname ja oma lastele loodetavasti pärandame. Ja seda vaimsust lood meie endi kodukoha energeetikast. Meie maailm on just selline nagu me teda loome, seega on meie kodukoha mälu just meile vajaliku vaimsuse kandja. Meil pole tarvis võõramaiseid õpetusi ega idamaiseid tarkuseteri, sest sama kaaluga vaimseid õpetusi saame ka ise leida omaenda kodukohast, omaenda esivanemate pärandist. Lihtsalt öeldes - kui me oleks pidanud hinges kandma taoismi, oleks me sündinud Hiinasse, oleks me pidanud südames paluma Jehoova poole, poleks me Lähis-Ida kõrbetest kaugemale pidanud rändama.

Ei ole olemas universaalset usku või vaimset õpetust, mis sobiks kõigile. Igal inimesel on oma kodu ja oma juured mis teda toidavad kõige vajalikuga. Kui need juured välja juurida või mis veel hullem - läbi raiuda, kaob inimese olemus, temast saab üksik hüüdja hääl kõrbes. Kahjuks on aga viimasel ajal sääraseid oma kodu salgavaid ja juurteta inimesi liiga palju.

Pöördugem tagasi, istugem maha ja mõelgem, mis on meie eesmärk siin ilmas. Kas lihtsalt olla ja surra, või peidab meie üürike tegevus oma kodukohas endas mõnda sügavamat eesmärki. Milline on see pärand, mille me loome oma laste ja lastelaste tarbeks? Milline on see kultuur, mille endast maha jätame, kas räägime seal hiiepuudest ja rabalaugastest või võõrastest jumalatest ja kaugetest kommetest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta