KARIN PAULUS ja MARI KODRES uurisid eri valdkondade spetsialistidelt ja aktivistidelt, kuidas peaksime oma ühist marjamaad paremini kasima. Kutsusime kokku vestlusringi, kuhu kuulusid oma tööelus iga päev avaliku ruumi erinevate tahkudega kokku puutuvad inimesed.

Edasise ladusa lugemise nimel tut­vustame neid kõiki üheskoos algu­ses: MTÜ Maastik maastikuarhitekt Martin Allik, Eesti Külaliikumise Kodu­kant külakultuuri valdkonna juht Külli Vollmer, Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakonna juhataja Riin Ala­talu, EMSL-i nõukogu liige ja Memokraa­di asutaja Daniel Vaarik, Triin Talk Tellis­kivi Seltsist, Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd, Siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik arhitekt Toomas Paaver, Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik ning Inimõi­guste Keskuse juhataja Marianne Meiorg.

Kõigepealt, mida tähendab teie jaoks nii üldine mõiste nagu avalik ruum? Kas seda peaks kuidagi ka mõnes seaduses või arengukavas defineerima?

Martin Allik: Avalik on see ruum, kus me kõik saame piiranguteta liikuda. Kui üldiselt on sel puhul tegemist väliruumiga, siis näiteks ostukeskused on erandid – sealsed istumiskohad ja saalid on ka tegelikult avalik ruum. Viimasel juhul on ainult kasutusaeg piiratud, kui pood suletakse, siis muutub ka ruum privaatseks. Kindlasti on avalik ruum nii piisavalt oluline aspekt väliruumis, et selle arendamisega tuleb arengukavades arves­tada. Ent kuidas kirjutada ametlikku do­kumenti nii, et reaalselt tekiks ruum, kus inimesed tunnevad end mugavalt?

Külli Vollmer: Kodukandi liikmete seas nähakse avalikku ruumi pigem kui konk­reetset ruumi, näiteks külamaja, aga mitte kogukonna kasutuses olevat territooriumi, näiteks külaplatsi. Avaliku ruumi mõiste on maapiirkondades uudne ning pal­jud seostavad seda hoopis “Teeme ära!” mõttetalgutel kasutatud avatud ruumi meetodiga. Kindlasti on vaja termin täpse­malt defineerida kõikides dokumentides, samuti oleks vaja selgitustööd nii riigi kui kohaliku omavalituse töörühmades.

Riin Alatalu: Avalik ruum on kõigile nähtav. Minu ametist lähtuvalt on avalik ruum vägagi linnaplaneerimise alane mõiste ja see hõlmab ka pärandi keskkonda – kul­tuuripärand on rahvuslik ning riiklik väär­tus ja see tõttu avalikkusele kättesaadav, eksponeeritud ning interpreteeritud jne. Avaliku ruumi idee kajastub ka mitmes miljööaladel kehtivas piirangus, näiteks aia kõrguses. Tegelikult on see iga kodaniku asi, milline linnaosa tervikuna välja näeb.

Daniel Vaarik: Minu jaoks tähendab avalik ruum paika, kus kohtuvad võimali­kult võrdsetel alustel minu ja teiste huvid ja ootused. Ma usun, et meie seadused on üldiselt avaliku ruumi päris hästi definee­rinud, küsimus on selles, kas ja kuidas seda rakendatakse. Näiteks paljud magusad ava­liku ruumi osad on läinud Eestis erakätesse kasutada või päriseks hoolimata sellest, et meil on seadused, mis oleks pidanud ette nägema asjade teistsuguse käigu.

Kadi Viik: On eluliselt oluline, et avalik ruum oleks turvaline ja kasutatav. Lisaks on see kohtumispaik inimestele, kes mui­du võib-olla ei kohtuks. Seepärast peaks avalik ruum olema sõbralik, külalislahke, ligipääsetav. Kõik ei pea võib-olla kõigile sobima, ka park võib olla jaotatud eri­nevateks tsoonideks. Siiski võiks avalik ruum soodustada kohtumisi ja kutsuda ning paeluda nii paljusid kui võimalik. Mul on küll kahju, et Eestis avalikes koh­tades liigub või viibib vähe eakaid või erivajadustega inimesi. Kui kujundada mingeid piirkondi, tuleb erinevatele huvi­gruppidele tähelepanu pöörata.

Endrik Mänd: Eraldi defineerimine ametlikes dokumentides on mitme otsaga asi. Meie planeerimisprotsessid on niigi ülereguleeritud ja liiga juriidikakesksed – defineerimisega kipub tekkima õiguslikke tühimikke ja halle tsoone, kus toimetamine muutub keeruliseks. Küll võiks ka seaduse tasandil rääkida kvaliteetsest avalikust ruu­mist kui keskkonna põhiväärtusest, mida tuleb planeerides ja ehitades tagada.

Avaliku ruumi omapäraks on see, et ruumi kvaliteet ei ole ilmtingimata seotud kõrge kunstilise tasemega, pigem iseloo­mustab seda kasutatavus ja interaktiivsus. Üheks näiteks on Tallinna vanalinna pai­gutatud korstnapühkija kuju, mille arhitek­tuurne lahendus ja linnaruumiline paikne­mine on äärmiselt ebaõnnestunud, ent mis on kujunenud turistide seas populaarseks pildistamisobjektiks ning vaieldamatult on tõstnud avaliku ruumi kvaliteeti.

Toomas Paaver: Isiklikult ma ei pea õigeks olukorda, kus näiteks planeerimis­seaduses puudub avaliku ruumi mõiste, sest see on paratamatult keskne objekt igasuguseid ruumilisi muutusi kavanda­des. Kui ma sellist arvamust väljendan, siis sageli väidetakse vastu, et avalik ruum on liiga ebamäärane mõiste ja seda ei ole võimalik defineerida.

Mida sa siis neile ütled?

Toomas Paaver: Mina ja ilmselt ena­mik inimesi mõistavad avaliku ruumi all igaühele kasutamiseks mõeldud ruumi. Selle mõistmises on muidugi piiripeal­seid olukordi. Näiteks võib vaielda, et kas avalikust ruumist avanev vaade hoone­tele on ka avaliku ruumi osa või mitte. Ma käsitleks nii, et majade fassaadid on justkui avaliku tänavaruumi sein. Ka hoo­nete siseruum muutub mõnes olukorras avalikuks ruumiks. Kas autotee on avalik ruum? Ühelt poolt võiks ju tee olla üks tehniline infrastruktuur, mille peal sõida­vad privaatsed ruumid ehk siis autod. Me ei saa üle ega ümber sellest, et ruum ongi mitmeti tunnetatav, aga see ei ole argu­ment avalikust ruumist mitterääkimiseks ruumilises planeerimises. Ilma avaliku ruumita muutub ruumiline planeerimine formalistlikuks, nagu me ka viimased 15 aastat hästi näinud oleme.

Triin Talk: Kuidagi selgemalt mõtesta­tud ja sisustatud peaksid avaliku ruumi ja avaliku huvi mõisted olema küll, et kohalike omavalitsuste töötajail oleks tugi, millele oma “omanikku ahistavates” otsustes toetuda.

Tänavaruumi oluliseks osaks on seda ääristavate majade välisilme, mis teeb mi­nu arusaama kohaselt hoonete fassaadid pigem avalikuks kui eraomandiks.

Mingi selline lausejupike seaduses nagu “avalikes huvides on avalikke tänavaid kui avalikku ruumi ääristavate majade arhitektuurne terviklikkus ja hoonestuse vaheldusrikkus” võiks teinekord aidata omanikele põhjendada, miks ei ole hea mõte stalinistlikku dekoori penoplasti mähkida või üksteise kõrvale kolme kloonmaja planeerida.

Kuidas võiks avaliku ruumi kujundamisel välja näha KOV-i või riigi koostöö vabaühendustega? On teil endal konkreetseid kogemusi või oskate mõnele viidata?

Endrik Mänd: Vabaühendused on tere­tulnud tegema ettepanekuid avaliku ruumi kvaliteedi tõstmiseks ning aktiivselt kasu­tama olemasolevaid võimalusi. Hea näide on Uue Maailma rahvas, kes on kohalikule linnaruumile leidnud aktiivset kasutust, mis aitab kaasa kohaliku identiteedi tekke­le naabruskonnas. Ühiskondlikus korra on tulnud algatus Pirita ja Kakumäe ühenda­miseks katkematu ja selgelt tähistatud jalg­rattateega – projekt, mille realiseerimisega praegu ühiselt tegeletakse.

Martin Allik: Eelkõige on oluline see, et linlane, tavaline inimene, mõistaks üleüldse, et tal on õigus avalikust ruu­mist mõelda, seal olla, seda kasutada, selle arengule kaasa rääkida. Nii mõnigi tegus MTÜ on avaliku ruumi kasutamise ning selle arendamise eesmärgil KOV-iga koostööd soovinud teha. Ja KOV-il peaks teoreetiliselt olema huvi MTÜ-ga tege­leda, sest viimased esindavad ka valijas­konna huve. Näitena toon Uue Maailma Seltsi idee maastikuarhitektuurse konkur­si tegemiseks, et kujundada ümber oma tänavaruum. Paratamatult võtab koostöö sujuvuse ning partnerlussuhte areng aega.

Toomas Paaver: Vastukaaluks nõu­kogudeaegsele planeerimisele, kus võim dikteeris, mis ruumis muutub, on prae­gu Eestis püütud ehitada euroopalikku demokraatlikku süsteemi, kus inimesed lepivad omavahel kokku. Siin aga kerkib paradoks, et ärihuvidega maaomanikud hakkavad kodanike huvides loodud va­hendeid kasutama hoopis oma tahte pea­lesurumiseks. Eraomand on meil erine­valt avalikust ruumist väga hästi kaitstud. Kogukondadele pole antud otseseid õigusi avaliku ruumi küsimustes kaasarääkimi­seks. On väga oluline, millisele positsioo­nile omavalitsus ise asub. Leian, et riik ja omavalitsused peaksid suutma ise kodani­ke vajadusi paremini tunnetada, avalikku huvi ise tahtejõuliselt kaitsta ja esindada. Kogukonnaühenduste kuulamine peaks olema elementaarne, aga põhimõtteliselt saaks ühendustele mõne seaduseparandu­sega ka jõudu juurde anda.

Daniel Vaarik: Esiteks: vähem korrupt­siooni, teiseks: arutelude korraldamine sooviga tegelikult arutada avaliku ruumi tulevikku.

Riin Alatalu: Tooksin esile tänaseks üsna pika ajalooga Nõmme Tee Seltsi ja Nõmme Heakorra Seltsi tegevuse, mitme­sugused tegelikult põlise traditsioonina toiminud ühised ettevõtmised ja talgud. Lisaks Pelgulinna Majaomanike Selts, Piri­ta Selts, Mähe Selts – kõigil on ju edasivii­vat kogemust ette näidata. Uue Maailma Selts on väga palju pööranud tähelepanu oma kodukandi tutvustamisele ja seeläbi tegelikult mitme miljöölise probleemi ennetamisele. Kadrioru Selts korraldas “halbkorra” ringkäigu ja saatis kokkuvõt­te mupole. Tagajärjed on muuseas juba tuntavad. Ringkäik ise oli juba väga hariv – erinevaid inimesi riivavad väga erinevad asjad. Väga palju on selliseid detaile, mida ise ei oska probleemiks pidada.

Külli Vollmer: Valla roll on informee­rida külaelanikke avaliku ruumi planeeri­misest ning nende funktsioonidest. Avalik ruum ei ole ainult koht külas, näiteks plats või park, vaid iga päev käidavad kohad nagu ka jalgrattateed või tänavad, mille kõige paremat kasutust teavad külaelanikud soovitada. Seal, kus külalii­kumine toimib, kus on koostatud külade arengukavad, on kogukond aktiivselt oma küla ja valla arengus ning üldplaneeringus kaasa rääkinud. Kahjuks kasutatakse kaa­sarääkimise võimalust liiga vähe, sageli pole üksiku kodaniku hääl kuuldav.

Positiivseid näiteid koostööst on palju. Harjumaa Rae valla külavanemate ümar­laud tegi üldplaneeringusse oma ettepa­nekud külaplatside rajamiseks. Hetkel on need külaplatside asukohad üldplaneeringule kantud, et neid oleks võimalik riigilt munitsipaalomandisse taotleda.

Pärnumaal Häädemeeste vallas oli probleemiks tuuleparkide rajamine. Külad tegid oma ümarlauad, et sellel teemal rah­vaga rääkida, ning lõpliku otsusena tehti ettepanek vallavolikogule – tuuleparke mitte rajada. Volikogu otsustaski tuule­parkide rajamist mitte lubada. Arendajad olid hämmingus, et nende teel seisid külade ühendused. Üksikult oleks suudetud külad murda, kuid siin seisti ühiselt ja vaadati valda kui tervikut. See on näide külade ühisest jõust.

Valgamaal on vald, kus külaelanikud te­gid ettepaneku piirata liikluskiirust noor­tekeskuse ees, sest sealt möödub tiheda liiklusega magistraal. Teedevalitsusele kuuluvale teele ei saa aga lamavat politsei­nikku paigaldada lumelükkamise ja muu teehoolduse pärast. Külaelanike soove arvestades planeerib vald järgmise aasta eelarvesse vallateele kiirust vähendada suutva atribuutika paigaldamist.

Marianne Meiorg: Kas on minu poolt väga ketserlik öelda, et vabaühendus on ikka huvigrupp, mittetulunduslik lobi tegemise koht? Ta ei esinda kogu elanik­konda.

Toomas Paaver: Erinevad avalikud huvid võivad olla omavahel vastuolus, kõiki huve tuleb igas olukorras hoolikalt kaaluda ja tasakaalu viia, mis on üldjuhul omavalitsuse töö. Segasem küsimus on huvide esindamine. Kohalik omavalitsus huvide tasakaalustajana sageli unustab, et ta on ühtlasi ka avalike huvide esindaja. Selle augu saavad mõnikord täita vaba­ühendused. Avalike huvide esindamine peaks olema loominguline töö, kus huvi­de esindaja mingi ühiskonnagrupi soove hästi tunnetab.

Palun tooge esile mõned suuremad valupunktid.

Martin Allik: Siin võiks vaadata nii avaliku kunsti “suursaavutust” korstna­pühkijat, parke külastavaid viinaninasid kui autosid täis pargitud kesklinna ja va­nalinna tänavaid.

Kurb Tallinna avaliku ruumi juures on see, et aina rohkem püütakse seda sisetingimustesse kolida. Ostukeskustesse rajatakse tänavaid, kohvikuid ja purskkae­ve, mis sealse ruumi nauditavaks peaks tegema, ning kindlasti on ka neid, kellele see meeldib. Ostukeskused on aga “seljaga tänava poole” ja välise avaliku ruumi kva­liteet kannatab seetõttu. Võib-olla taha­vadki kaubamajad enda ümbruse nii eba­mugavaks muuta, et inimene paratamatult peab sisse astuma? Hea näide on Solarise lõunapoolne betoonkastidega sissepää­suesine, mis on nii ebamugav ja inetu, et paratamatult tuleb eelistada ostukeskuses pakutavat. Viimased on aga kõikjal maa­ilmas ühesugused. Kõige kurvem, mis linnaruumiga juhtuda saab, on see, et tä­navatelt kaob elu ja melu ning neist saavad paigad, kus tusased eestlased teineteisest mossis nägudega mööda rühivad.

Triin Talk: Viisakalt esitatud muudatus-või täiendusettepanekuid üldiselt kuulda ei võeta, ütleb kogemus.

Seejuures oleks äärmiselt oluline hakata avalikustama ka linna teedeehitusprojekte ja -kavu ...

Teed ja tänavad hõlmavad nii suure osa linna munitsipaalomandis olevast maast ehk sisuliselt linnakodanikele kuuluvast ning ka avalikust ruumist, et nende kava­de ainult poliitikute ja ametnike tasandil paika panemine ei ole eriti kena.

Kadi Viik: Nõustun veel Danieliga, et Eestis on probleemiks väga tugev era­omandi ületähtsustamine üldsuse arvelt. Mereäärsetes külades ei pruugi mere äär­de pääsedagi, sest planeeringute tegemisel ei arvestatud üldsuse huvidega. Minu külas on samuti sellega probleeme. Ka pääseb meie suurepärasesse randa ainult autoga, sest ühistransporti ei ole. Suve­kuudel on kilomeetrite viisi teeääred ja rannaribad täis pargitud ja nii pole kellel­gi enam hea. Tõkkepuud on mõnes piir­konnas populaarsed, see justkui kaitseks millegi või kellegi eest. Minu jaoks on need nähtused väga võõrad. Erahuvidele lisaks on domineerinud ärihuvid. Kui sa jalakäijana tahad näiteks kunstiakadeemia juurest vanalinna minna, pead suure rin­giga ümber kaubanduskeskuse minema – sisuliselt on linnasüdame hõivanud mitte just väga maitsekas ostutempel.

Alar Nurkse, Kadrioru korteriomanik ja majaühistu esimees saavutas 2007. aastal miljöösse sobimatu naabermaja lammutamise. See oli esimene ja Tallinnas siiani ka ainus pretsedent, millega ebaseaduslikult rajatud hoonet ei õnnestunud tagantjärele seadustada. Foto: Terje Lepp / Eesti Päevaleht / HEA KODANIK.

Milliseid stereotüüpe oled tajunud avaliku ruumi puhul ja kuidas neid võiks või saaks muuta?

Martin Allik: Mõnede parkide või koh­tade puhul on tekkinud teatud hoiakud, et ärme sinna parki läheme, sest seal on joo­dikud, või et ärme seal väljakul hängime, sest seal on venelased. Ja siis veel muidugi meie autokultus ning sõidukite lubamine kõikvõimalikesse kohtadesse ... Kuid seda ongi raske tehniliselt muuta.

Daniel Vaarik: Meedia vajab stereotüüp­seid tegelasi: keegi peab olema ohver, keegi peab olema Punamütsike selles loos, mida nad jutustavad. Ja muidugi on ka praktiline põhjus – uudiskünnise ületavad tavaliselt põllupealsed lood, kus on mingi probleem, politsei ei leia tänavat üles või inimesed on võlalõksus. See, et naabrid üksteist aitavad, naljalt lehte ei pääse. Võtame näiteks põllu­pealsete rajoonide stereotüpi­seerimise meedias: kuidas seal elavad ainult laenuorjuses ini­mesed ning kõik on halvasti. Tegelikkuses on seal aga ka väga huvitavaid sotsiaalseid protsesse käimas – üksteist aidatakse pide­valt, valvatakse lapsi, küpsetatakse kooki ja tehakse koostööd erinevate suuremate probleemide lahendamisel.

Külli Vollmer: Maal on avalikud ruu­mid sageli seotud traditsioonidega. Kui aastakümneid on külaelanike kooskäimise kohaks olnud territoorium, mis tänase planeerigu järgi seda funktsiooni enam ei täida, ei võta külarahvas uut kohta sageli omaks. Avaliku ruumi puhul külas on oluline lugu, pärimus, traditsioon.

Tihti on avaliku ruumi teke külas kaootiline. Võtame näiteks külaplatsi, mis ei pruugi olla parim koht külarahva kooskäimiseks, vaid lihtsalt maatükk metsaveeres, mille külaelu edendav isik on andnud külarahva kasutusse. Üsna ste­reotüüpne mõtlemine puudutab külapoe-esist ruumi. Loomulikult ei mõtle keegi sellest kui avalikust ruumist, aga küla­rahva kokkusaamise ja infovahetuse koht on ta kindlasti. Kuidas seda kooskäimise kohana paremini kasutada?

Eesti maa- ja külaelu muutub. Tradit­sioonilised avaliku ruumi kohad nagu pood, postkontor ja piimapukk on kadu­nud, uute kohtade väljaarendamine on meie endi kätes.

Riin Alatalu: Inimesed kardavad iga­suguseid muutusi, sest meil on nii palju halbu näiteid “läbisurutud” projektidest; planeeringuid ja suuremaid muutusi peaks varakult ja laiemalt tutvustama.

Endrik Mänd: Peamiselt olen aru saa­nud, et meil ei ole piisavalt aega ja raha, et nautida avalikus ruumis olesklemist. Teiseks – avalik ruum ei ole turvaline. Kolmandaks, Tallinna puhul avalik ruum on räpane. Esimene olukord on muutu­mas ja mul on hea meel näha, et välja­ehitatud avalik ruum – Vabaduse väljak, Harju tänav – on aktiivses kasutuses.Teine punkt on otseses sõltuvuses avaliku ruumi kasutatavusest: mida enam inimesi, seda turvalisem. Kolmas väide ei vasta lihtsalt tõele – meie kliimas on paratamatu, et sügisel langevad lehed, kevadel aga on tänavatel naelrehvidest ja libedustõrjest tingitud tolm, aga prahti silmas pidades on Tallinn võrreldes enamiku Euroopa linnadega väga puhas linn.

Mida arvad avaliku ruumi kommertsialiseerimisest kultuuri sildi all, võtame näiteks Solarise keskuse?

Daniel Vaarik: Tunnen, et natuke on nagu ausale asjaajamisele ja kodanikutun­dele näkku löödud. Kas Eesti avalik ruum kommertsialiseerub liiga ulatuslikult? Vist jah, vaadake kas või vanalinna, mis on kinni lukustunud turistide varustamisse Valgevene merevaiguga.

Aga kui rääkida Eestist laiemalt ja kui rääkida kaubandusinimestega, siis nad ütlevad, et näiteks praegune suur hulk su­permarketeid ei ole pikas plaanis nagunii mõeldav. Väikeses Võru linnas oli vahe­peal rohkem kui viis suurpoodi, kui ma ei eksi, siis mõned neist on juba suletud. Ehk tähendab see seda, et piir on lähedal? Meie väike majandus ei kanna nagunii nii suurt kommertsialiseerumist välja.

Riin Alatalu: Solaris, üks linna ma­gusamaid platse, riputati klaasi ja hiigel­suuri reklaame täis. Estonia teatri vastas mõjub keskus matslikuna. See on väga halb, et Solarise tõttu on vanalinnast ja vanalinna servast välja kolinud mitu ap­teeki, nüüd läks raamatupood – vanalinn sureb elukeskkonnana välja. Mina muu­seas boikoteerin Solarist.

Kas on märgata ka mingit arengut selles, kuidas inimesed on oma ümbrusest teadlikumaks muutunud ja hakanud aktiivsemalt kaasa rääkima?

Endrik Mänd: Jah, ja seda kõikide huvi­gruppide lõikes. On märgata, et varasemast enam püütakse sõnastada, millises Tallin­nas soovitakse elada. Loomulikult on soo­vid sageli vastandlikud ja NIMBY (not in my backyard) sündroom jääb alati meiega.

Kas linn võimaldab ka mingit kodanikuharidust selles vallas?

Endrik Mänd: Mingit spetsiaalset prog­rammi minu teada ei ole. Samas, teema tõuseb järjest sagedamini esile – avalikust ruumist räägitakse sageli seminaridel ja konverentsidel ning ka Tallinna linnafoo­rumid tegelesid suuresti sama teemaga.

Aga kuidas kaasate vabaühendusi riigi tasandil valdkonnaga tegeleva Siseministeeriumi tegemistesse?

Toomas Paaver: Selle lühikese aja jook­sul, mil olen ministeeriumis töötanud, näen et riigi ja vabaühenduste koostöös oleks palju arenguruumi. Oma praeguse tööobjekti ehk üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ koostamise käivitamisel olen püüdnud protsessi suunata, et see oleks nii avalik, kui vähegi võimalik. Avatud on vee­bileht, oli konverents, tulevad arutelud, kus igaüks saab oma arvamust avaldada. Kui meenutame, 10 aastat tagasi tehtud ülerii­giline planeering sündis kabinetivaikuses ja sellest ei tea eriti keegi midagi. Nii on see kokkuvõttes rahvale kasutu töö.

Kadi Viik: Mul on näiteks hinge peal olnud see populaarsust kogunud tänava­valgustuse kustutamine. Väidan, et see lülitab naised pimedal poolaastal avali­kust ruumist välja – naiste subjektiivne turvatunne erineb meeste omast ja paljud, eelkõige vanemad naised, lihtsalt ei käigi pimedal ajal väljas. Ilmselt on meestel reaalselt suurem risk avalikus ruumis nt vägivalla ohvriks langeda, samas aga nai­sed piiravad ennast ise juba ennetavalt. Avalik ruum peaks aga olema kõigi jaoks.

Linnakodanik ei saa eramaal toimuvat kuigi palju mõjutada. Või siiski? Linnalabor viib läbi geriljaaianduse aktsiooni, tekitades tarastatud maa-alale seemnepommidega haljastust. Foto: Annika Haas, HEA KODANIK.

Kuidas saaks vähemusi rohkem kaasata? Ma ei mõtle ainult homoparaadi pidamist, aga ka näiteks eakaid, keda on arvuliselt tegelikult väga palju, kuid kes vähe sõna saavad? Laste õigusi avalikkuses tagada on aga vist veel raskem.

Marianne Meiorg: Oleme vaikselt alus­tanud monitoorimisega. Me ei ole ise väga palju suuniseid andnud, vaid koostame aruandeid, mida erinevad asutused, otsus­te tegijad saavad teadmiseks võtta, või ka­sutame andmeid nõustamiseks. Alustasime rohkem akadeemiliselt, kuid püüame nüüd rohkem “inimeste juurde” välja jõuda. Põhiliseks probleemiks on ikka vähemuste teema.

Olgu see siis sooline diskrimineerimi­ne, seksuaal- või rahvusvähemus. Aga tõstatatud on ka küsimus, et inimõigu­seks võib olla ka tervislik ruum. Võtame näiteks kooliruumide puhul kasutatavad ehitusmaterjalid, mis tegelikult inimeste tervist kahjustavad.

Sageli vastanduvad riiklikud huvid ja inimeste seisukohad, kes leiavad, et minu kodukanti ei või tulla ei kaitsepolügoon ega kaevandus.

Toomas Paaver: Ruumilises planeerimi­ses tuleb otsida igas üldistusastmes sisulist tasakaalu. Suur probleem on, et riik ei ole oma huvisid väga selgelt väljendanud. Üks asi, millega praegu tegelen, on ruumilise arenguga seotud üleriigiliste oluliste avali­ke huvide kirjapanemine selges struktuu­ris. Sellist tööd ei ole seni tehtud ja riikli­kud huvid on erinevatesse dokumentidesse laiali pudisenud.

Üldiselt arvan, et avalike huvide hulka peaks kuuluma ka avaliku ruumi kvaliteet, mitmekesisus, sidusus ja muud elementaa­rsed asjad. Samuti näiteks eesmärk, et riik eelistaks kaevanduste rajamisel selliseid kohti, kus mõju inimeste kodudele kõige väiksem.

Kas kodanikele peaks andma senisest suurema otsustuspädevuse, näiteks mõne protsendi omavalitsuse eelarve kujundamise osas, või tasuks püüda veelgi enam inimesi kaasata?

Külli Vollmer: Enne suurema otsus­tuspädevuse andmist kodanikele on vaja tegeleda kodanikuharidusega. Õpetada, kuidas on võimalik kaasa rääkida nii eelarve koostamise kui ka seadusloome teemadel. Ametnikud vajavad koolitust, kuidas vabaühendusi ja nende liikmeid kaasata parimate otsuste saavutamiseks. Suureks abiks on külade või külavanemate ümarlauad, kus vald külaelu puudutavaid küsimusi arutab ning kes eelarve koosta­misel valda nõustavad.

Eesti Külaliikumine Kodukant tegeleb aastaid külavanemate teemaga: on õpeta­tud koostama küla arengukava, välja on töötatud külavanema statuut, toimuvad erinevad koolitused. Mida tugevam on küla kogukond, seda aktiivsemad ollakse oma elukeskkonna kujundamisel.

Riin Alatalu: Ma päris “Ei!” ei tahaks öelda, aga samas ma ei kujuta hetkel ette, kuidas see välja näeb. Ilmselt peaks siin ära määrama mingi valdkonna. Praktika põhjal kardan, et see raha võib minna mõne poliitilise huvigrupi teenistusse, mis ei ole ju eesmärk?

Meie hetkel üha politiseeruvamas ühis­konnas peaksid vabaühendused pürgima võimaliku sõltumatuse, sealhulgas ka rahalise sõltumatuse poole, taotlema raha erinevatest fondidest. Ma ei usu, et ükski asumiselts tahaks, et nende ettevõtmisel toimunud tegevuse saaks mõni poliitik kas või osaliselt oma arvele kirjutada.

Kuidas suhtute nn hoogtöö korras avaliku ruumi korrastamistesse ehk erinevatesse talgutesse või “Teeme ära!” tüüpi aktsioonidesse?

Riin Alatalu: Toetan väga! See on üks elutervemaid ja mõjusamaid võimalusi inimeste harimiseks meid ümbritseva keskkonna vallas.

Kas pole oht, et kõik see võib ära uppuda kampaania korras, laupäevakuna tehtud ettevõtmistesse, selle asemel et kogu aeg vajalik töö ära teha?

Marianne Meiorg: Minu meelest ei saa jätta elementaarseid asju vabaühenduste kanda, sest nendel on projektide teosta­miseks ikkagi raha vaja. Nemad saavadki prügi koristada või muud ette võtta ainult kampaania korras, mitte jätkusuutlikult. Siin on vaja ikka omavalitsuste ja riigi pidevat tegevust.

Konkreetne näide Kalamaja parkimise juhtum

Parkimise teema oli üks eriliselt valus kogemus kohaliku omavalitsusega suhtlemisest. Nagu ikka, ei olnud esimesest, viisakalt ja vaikselt esitatud pöördumisest mingit kasu.

Esialgse pöördumise sisu oli selline, et enamik kohalikest elanikest parkimisprobleeme ei tähelda ning seetõttu ei ole tasulise parkimisala laiendamine kooskõlas ei avalike huvi­dega ega ka põhjendatud.

Lõplikult seda varianti me siiski ei välistanud ja tegime ettepanekuid, et tasulise parkimi­se kehtestamisele peaks eelnema parkimisolukorra adekvaatne anaüüs, et uue parkimiskor­ralduse kehtestamise korral peaks olema mõistlik etteteatamisaeg ning võimalus aastakaart saada peaks olema ka sissekirjutuseta üürnikele. Samuti juhtisime tähelepanu sellele, et kergliikluse ja ühistranspordi eelisarendamine on meie meelest autostumise vastu võitle­misel otstarbekamad meetmed kui tasulise parkimise kehtestamine hoovidega elamualas, kus maksmise või autost loobumise asemel on võimalik parkida hoovidesse. Juri Jurkevitsi ja Imre Antso teadustööd on seda kohalike elanike instinktiivset arusaama ainult kinnitanud.

Nagu hiljem selgus, oli parkimismuredega linna poole pöördunud vaid mõni üksik Ilmarise kvartali elanik, kes polnud oma korteri juurde käivat parkimiskohta välja ostnud ja lootis, et kui tänavail on parkimine tasuline, siis on tänava ääres elanike autole rohkem ruumi – mis nullib igasuguse lootuse, et tasuline parkimine tänavaääred Ilmarise ümber tühjemaks teeks. Kui seal poleks vanalinna külastajate autod, siis koliks sinna kohalike elanike autod, kuna tänavail on kvartalisisestest maa-alustest parklatest kordi odavam.

Hiljem on transpordiametiga suheldes käidud välja variant, et kui oma krundil on parki­miskohad olemas, siis võiks aastakaardi andmisest keelduda. See variant pakuti välja alles hiljem – siis, kui olime sunnitud kõva kisa tõstma, et esialgne määruseelnõu läbi ei läheks.

“Kohalike elanike huvides” argument oli ilmselgelt väär, kuna väga valdav enamik ko­halikke elanikke, kellega sel teemal suhtlesime, olid plaani vastu. Nendest “pori lahmab miljööväärtuslike hoonete seinte vastu” põhjendustest pole vahest vaja rääkidagi ...

Viisakalt konstruktiivsete ettepanekute esitamist lihtsalt ei pandud tähele. Meediakära ja massidega oli võimalik saavutada see, et asi lükkus edasi ja vähemalt mingigi suurem läbimõeldus võiks sellega loodetavasti kaasneda.

Ausalt öeldes on see koostöö linnavalitsusega nii vaevaline ja valus olnud, et jõudsin endale pühalikult tõotada, et mina enam mitte kunagi mitte mingil teemal avalikult sõna ei võta, olgu see kui tahes õige asja eest. Lõpuks tehakse ikka ära ja ei loe ka 1777 küsit­luses arvamust avaldanud Kalamaja elaniku arvamus midagi.

Kuigi väike lootus ikka püsib, et äkki kunagi keegi hakkab ka elanikkonna arvamusi arvestama ...

TRIIN TALK

Sotsiaalreklaam on teinud arenguhüppe

Minu jaoks tähendab avalik ruum nii elukeskkonda kui inforuumi, kus iga päev viibime. Mõlemat kiputakse risustama ja konkreetsetes huvides ära kasutama. Seadusesse raiu­misse ma ei usu, pigem on hea tava, mis kohustab ja piirab. Hea tava ei ole lammutada ega sodida ajastuväärtusega ehitisi, nagu me ei viska prahti tänavale, vaid pigem võtame selle üles ja toimetame prügikasti. Hea tava oleks ka see, et ilma kodanikuühendusteta otsuseid vastu ei võeta, et ei korduks pidev “Kalamaja”. Eelarve jagamisel peaks haldus­kogud olema kohad, kus reaalse kogukonna eelarve raha üle otsustatakse. Praegu aga tundub, et aktiivset kodanikku omavalitsuses hoopis kardetakse.

Reklaamist meie tänavapildis – kui mõni aeg tagasi sai üldistada, et sotsiaalreklaam on mõeldud eelkõige hoiakute muutmiseks pehmemal või õpetaval viisil, siis tänaseks on sotsiaalreklaam murdnud end läbi tavareklaami maailma, võttes sealt kaasa, mis kasulik, ja asunud veelgi julgemale ja väljakutsuvamale positsioonile. Head näited on Maanteeameti helkurireklaam ning Haigekassa traumaennetuse reklaam, kus ei kardeta probleemi näidata valusalt võimendades. Üleüldise müra ja tuimuse taustal on järsk lahtiraputus sotsiaalrek­laami puhul efektiivsem kui tasa targutamine. Hea sotsiaalreklaam muudab hoiakuid, kui tekib hirm ja vajadus ning seejärel oskus probleemile reageerida.

Ka kommertsreklaam läheneb sotsiaalreklaamile. Üha enam keeravad firmad ette oma hoolivama poole ja loodavad saada kaudset kasu hoolivast mainest. Reklaamipinnad peaks teotahtelistele kodanikuühendustele olema kättesaadavad kas tasuta või väikeste kuludega. Heaks näiteks on ClearChannel Eesti, kes andis hiljuti vabu reklaamtulpasid vabaühenduste­le tasuta kasutada. Linnaruum on ühisomand, mida tuleks kasutada leidlikult – miks ei võiks muuta ehitustellingud või aukliku asfaltkatte meile olulise sõnumi kandjateks?

Stereotüüpe avaliku ruumi kohta murravad inimesed, kes julgevad ja tunnevad vajadust “kastist välja” mõelda. Mäletate velotakso probleemi, kus linnavalitsus arvas, et neid pole vaja, sest need on koledad? Õnneks on Eestis jonnakaid inimesi, kes tõestasid vastupidist. Tänavakivid on meil täiskivist, nagu keskajal – mina sooviks, et need vahetataks välja seest tühjade kivide vastu, kust saab muru läbi kasvada ja vihm mulda valguda, Tallinna kanalisat­sioonil lihtsam ja silmal ilusam, miks ei võiks olla Tallinn mururoheline linn? Peaasi, et me ei sarnaneks teiste linnadega, vaid eristuksime loovuse ja jõulisusega.

REET ROOS, Inspired Universal McCann osanik ja reklaamispetsialist

Artikkel on ilmunud ajakirjas HEA KODANIK 3/2010

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta