Eestlaste ökoloogiline jalajälg on Maailma Looduse Fondi (WWF)  raporti „Elav planeet 2008“ kohaselt üheksanda koha vääriline. Rõõmustada ei ole siin midagi. Meist priiskavamad on vaid Araabia Ühendemiraatid, USA, Kuveit,  Taani, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada ja Norra. Eesti naabritest on Soome 16., Rootsi 18., Venemaa 36., Läti 42. ja Leedu 48. kohal.

Ökoloogilise jalajälje mõiste võeti kasutusele, et hinnata planeedi seisundit ja inimtegevuse mõju sellele. Ökoloogilise jalajälje arvutuste aluseks on maakera pind, kui piiratud ressurss, mida mõõdetakse globaalsetes hektarites. See näitab toidu, toodete ja energia tarbimist piirkonnas võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk võimalike ressursside hulgaga, mida on vaja tarbimise rahuldamiseks ja elanikkonna tekitatud reoainete absorbeerimiseks.

Lihtsas keeles lahti seletatuna, jagati maakera viljakas pind ära kõikide inimeste vahel ja arvutati välja keskmine, kui palju üksikisikule maapinda jätkuks. Hinnati ka  toodete ja teenuste elutsükliga kaasnevat ruumikasutust.

Maa ökoloogiline jalajälg oli Maailma Looduse Fondi andmetel 2005.aastal 17,5 miljardit globaalset hektarit (gha) ehk 2,7 globaalset hektarit inimese kohta. Samas oli produktiivse maa varu sel aastal kokku 13,4 miljardit globaalset hektarit ehk 2,1 globaalset hektarit inimese kohta.

Ökoloogilise jalajälje määramine paneb paika piiri, millest alates hakkab inimtegevus maakera taastumise võimet ületama. Inimkond ületas selle piiri 1980ndatel aastatel. 2002. aastal kulutas inimkond 23% rohkem loodusressursse, kui maakera taastoota suutis. 2005.aastal võis rääkida juba 25%-st ületarbimisest.

Tarbimine on ülikiirelt kasvanud, kuna vaid 41 aastat tagasi (1961.a) moodustas inimkonna tarbimishulk 50% maakera taastootmise võimest. 2005. aastal moodustas suurima osa globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud kümme korda. Süsinikujalajälge mõjutavad näiteks fossiilsete kütuste põletamine ja metsaraie.

Kui vaadata riikide ökoloogilise jalajälje edetabelit 2005.aasta seisuga, siis edetabelit juhtivad Hiina ja USA. Rahvaarvu suurus viib Hiina üksikisiku tasandil tabelis USA-st tublisti allapoole.

Keskmise eestlase ökoloogiline jalajälg on 6,4 globaalset hektarit ehk üle kahe korra suurem kui ta olla võiks.

Võrreldes 2003. aastaga oleme me oma positsiooni parandanud. Siis oli eestlaste ökoloogiline jalajälg 6,5 globaalset hektarit ning me olime raiskamise osas seitsmendal kohal.

Kõrge koht ökoloogilise jalajälje pingereas on seotud põlevkivi kasutamisega elektrienergia tootmisel, sest protsessi käigus paiskub õhku palju CO2.

Eesti kuulub WWFi järgi ökoloogiliste võlglaste hulka - meie jalajälg on tunduvalt suurem meie ala bioloogilisest suutlikkusest.

Kahjuks ilma reaalse tegutsemiseta pole meil ökoloogilise jalajälje teadmisest mingit kasu. Et saavutada tulemusi ka mujal kui paberil, tuleb teemakohased otsused vastu võtta globaalsel tasandil, aga praktilised muutused viia ellu lokaalsel ja üksikindiviidi tasandil. Ökoloogilise jalajälje aruanne iseenesest ei anna veel vastust, milline lahendus oleks parim. Lahenduse leidmine on üldsuse ja poliitikute ülesanne. Ökoloogiline jalajälg aitab näha tegevuse ulatust konkreetse parameetrina.

Eesti ökoloogilise jalajälje 6,4 gha globaalset hektarit/inimese kohta võib osadeks jagada järgmiselt:

·       Süsiniku osakaal 2,79 gha / inimese kohta

·       Põllupinna osakaal 0,84 gha / inimese kohta

·       Karjamaa osakaal 0,14 gha / inimese kohta

·       Metsa osakaal 2,37 gha / inimese kohta

·       Kalapüügi territooriumi osakaal 0,08 gha / inimese kohta

·       Täisehitatud maa osakaal 0,18 gha / inimese kohta



Koostas: Katrin Lipp, keskkonnaportaal www.bioneer.ee

Allikas: assets.panda.org
Foto: lykken.files.wordpress.com