Kuidas saab moos jäätise sisse? Täpselt samamoodi satub ka ühiskondliku aktiivsuse pisik inimestesse – süstitakse. Erinevalt jäätise tegemisest pole aga heade kodanike produtseerimine liinitöö ning enamasti jõuab süstija „ohvrini“ täiesti juhuslikult. Ja see ongi hea. Aktiivsus on ju kiiduväärt, kuid ainult sellest jääb väheks. Kari lambaid, kes tahavad teha kõigile head, kuid ei oska seejuures ajusid kasutada, saaksid tõenäoliselt hakkama tegudega, millele vaadates pole kellelgi naljakas ega uhke tunne. Mõelgem kasvõi Tõnismäe ja pronkssõduri loole.

Niisiis ei teki aktiviste jõudsalt. Keskkond, milles sellised inimesed üles kasvavad ja motiveeritud saavad, on küllaltki haruldane, ning õnnelikud on need, kes juba noorest peale sellisest keskkonnast ümbritsetud. Just seepärast, et sinna sattumine käib läbi veidrate juhuste.

Muidugi, kas on mõistlik jätta seda puhtalt juhuste ja õnne hooleks? Võib-olla on võimalik protsessi kuidagi  soodustada? Arvan, et on. Parim, mida teha, on luua võimalusi, kus huvilised saavad liituda millegi mõistlikuga tegelevate gruppidega. Koolis võiks selleks olla näiteks õpilasesindus, väitlusring, kooliteater, -leht või muu. Eesmärgiks peaks olema enda harimine läbi ühiskonda panustamise. Lühidalt: paistke silma, tekitage diskussioone ja olge rõõmsameelsed.

Mulle kordasid õpetajad põhikooli lõpuklassides ikka ja jälle, et ma ei kasuta kogu oma potentsiaali. Et võiksin hakkama saada enamaga, kui vaid seda ise tahaksin. Olin sellest natuke meelitatud, kuid ega oma harjumustes midagi muutnud. Olin lihtsalt üks väike poiss, kelle hinded olid küllalt head ja kes osales aktiivselt reaalainete olümpiaadidel.

10. klassis otsustasin jätta numbrid ja asendada need sõnadega. Ma ei tahtnud olla passiivne osa süsteemis, otsisin teostusvõimalusi ja tahtsin end kuuldavaks teha. Hakkasin tempokalt tutvuma uute inimestega, veeresin rõõmsalt mööda koolimaja, tervitasin kõiki ja tegin rumalaid nalju. Kuni novembris üks aasta noorem tüdruk mind koridori peal kinni pidas ja õpilasesindusse kutsus. Viisakas poiss, nagu ikka, nõustusin – mis sest, et ei tundnud ma seda tüdrukut ega seltskonda, kuhu mind kutsuti. Samade inimeste kaudu sattusin Eesti Noorte Kultuuriprojekti ning viis kuud hiljem olin juba Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuses.

Mis peaks kedagi sellisteks sammudeks motiveerima? Mina leian enda jaoks neli põhjust: uued inimesed ja seeläbi uued tutvused, töö juurde kuuluv vastutus, sellega kaasnev fun, ja loomulikult tüdrukud. Nagu näha, on motivatsiooni palju!

Ja mida muud siis vaja ongi kui kotitäit tahtejõudu ja tassitäit nutikust. Olgem pealehakkajad – kui keegi palub teil teha midagi, millest teil aimugi pole, siis õigeim teguviis on lihtsalt järele proovida. Tugev ja mitmekülgne areng on garanteeritud. Seejuures ei tohi unustada, et tegevust tuleb nautida, ilma lõbuta jääb pool tulust saamata.

Mis mul veel öelda on? Mina ei kujuta nüüd oma elu ilma õpilasesinduste liidu ning noorte kultuuriprojektita. Ma poleks pooltki see inimene, kes ma praegu olen, ei tunneks pooltki neid inimesi, kellega praegu suhtlen. Mul poleks aimugi, kuhu ja mida ma ülikooli õppima läheksin, rääkimata pikematest tulevikuplaanidest. Ma ei saaks emaga nii hästi läbi kui praegu – talle meeldib, et ma vahepeal ka midagi kasulikku teen. Pagan, ma ei teaks isegi ministrite nimesid...

ERKKI JAANHOLD, Viljandi C.R. Jakobsoni Gümnaasiumi 11. klass, Eesti Õpilasesinduste Liidu aseesimees

Allikas: Hea Kodanik

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta