Erkki-Sven Tüür: kõigil tuleb võidelda harimatuse, rumaluse ja pealiskaudsuse vastu

Jah, esiteks, ma ei oska ülearu rõõmustada tähelepanu üle, mis saab osaks ega ole otseselt seotud mu põhitööga.

Peale selle on natuke ikkagi tunne, et see on loteriivõit ka. Tean kümneid teisi inimesi, kes samuti loovatel aladel töötades oleks võinud sama hästi sellise austava nimetuse pälvida.

Äkki elu ongi pisut ebaõiglane, et inimesi tunnustatakse sageli seal, kus nad ei oota.

Kõige suurem tunnustus on minu jaoks ikkagi see, kui muusika, mida ma kirjutan, kedagi puudutab, toetab, avardab siseilma.

Ses mõttes olen elule tänulik, et seda kõige olulisemat tagasisidet on mul olnud küll. Pean silmas seda, mis ei väljendu igasugu kujudes ja auhindades või nimetustes. Lihtsalt siiras tagasiside nii publiku kui muusikute poolt on olnud kõige tähtsam, kõige suurem tasu.

Ma ei taha sellega öelda, et need muud asjad ei oleks head, ilusad ja vajalikud, aga need on hoopis teises järjekorras.

Muusika kirjutamine on siis teie jaoks ka võimalus maailma paremaks teha?

Mina lihtsalt teisi võimalusi ei oska väga palju. Arvan, et see on võimalus, mis mulle on antud ja milles ma päev-päevalt ning aasta-aastalt püüan saada paremaks.

Järelikult see on, parafraseerides üht Uue Testamendi ütlust, talent, mida mina pean lihvima.

Kahtlemata on väga suur hulk inimesi, kellele selline muusika ei lähe üldse korda ja keda see mingitpidi ei aita. On mingi hulk inimesi, keda see siin Eestis aitab õige natukene eneseteadvuse tõstmisel, kui loetakse kusagilt, et selle või teise helilooja asju mängiti edukalt kusagil metropolides. Tõstab enesetunnet, et näe – meil on midagi maailmale näidata. Ehkki võib-olla inimene ise pole kuulnud ühtegi nooti sellest, mida need loojad on komponeerinud.

Ja siis on kolmas osa inimesi, kes tõesti suhestuvad selle muusikaga kuidagi isiklikult.

Ega niisugust universaalset tegevust polegi, mis aitaks päris kõikide inimeste ilma paremaks muuta. Sellepärast maailm ongi nii mitmekesine, värviline ning igaühel on elus oma ülesanded. Ja minul satub just see ülesanne olema.

Muusika ei ole teile siis lihtsalt ilus asi iseeneses?

Ta on üks ja teine. Need on mitmed kihistused, mis toimivad teadvuses. Sel hetkel, kui komponeerin midagi, olen ikkagi selle üsna hermeetilise tegevusega haaratud. Lihtsalt sinna kandub üle kogu muu isiksusega seonduv, see väärtushinnangute kogu, mida mõned nimetavad energeetiliseks väljaks.

Siin on mitu tasandit ja teatud professionaalset käsitööoskust ei saa lahutada sügavamast siseilmast, mis liitub sinna mingil tabamatul moel juurde, usun mina. Ja mind väga huvitab, et see sügavam mõõde seal oleks.

See kaugem eesmärk ning samas puhta ilu ja kunsti loomine saavad nagu üheks ja ei oskagi neid väga lahutada.

Vähegi tähelepanelikum inimene näeb, et lisaks abstraktsele instrumentaalmuusikale on mingisugune teemade ring, mida ma olen käsitlenud ja kus tulevad mängu ka näiteks tekstid. Võib-olla kõige otsesem näide on ooper “Wallenberg”.

Sirbis kõlas hinnang, et 2009 on olnud tõeline Tüüri aasta: 7. sümfoonia, In Spe juubelikontserdid, aasta kodaniku tiitel.

See on ilus aasta olnud kahtlemata. Mul on hea meel, et eluaastal, mille number on 7 korda 7 ehk 49, kirjutasin oma seitsmenda sümfoonia, mille fookus on kaastundel ja ligimesearmastusel kõige sügavamas mõttes.

Ja siis veel debüüt laulupeoheliloojana, ühe väikse lauluga Leelo Tungla väga ilusatele sõnadele, mida esitasid lastekoorid. See oli mulle üsna ebatavaline formaat. Väga südamlik ja ilus tunne, et sain olla osa traditsioonist, mis on eesti rahvale väga oluline.

Kui palju on teie muusikas olnud ühiskondlikku protesti, näiteks 1980ndatel ansambli In Spe aegadel?

See oli eelkõige vaimse keskkonna loomine ja sellesse põgenemine, vastukaaluks sellele, mis meid siis ümbritses – rusuv, valelik ja totter nõukogude tegelikkus. Selles mõttes oli ta muidugi ka protest ja seisukohavõtt. Eks taiplikumad kultuurikomissarid seda ka tabasid ja püüdsid kaikaid kodarasse loopida. Ja teised, nimetagem neid siis seestpoolt õõnestajateks, püüdsid jälle meid aidata.

Olete loomult protestivaimuga inimene?

Nii ei saa üldistada. Jah, kui ma näen ebaõiglust ja rumalust, eriti veel laiutavat ja äärmiselt enesekindlat rumalust, siis mus tekib väga tugev protest selle vastu. Aga ei ütleks, et olen a priori väga protestimeelne.

Kas omaaegne otsus maale elama asuda sündis kuidagi soovist vastuvoolu ujuda?

Ei. Kui hakkasin 2001. aastal oma maakodu Hiiumaal mugavamaks muutma esmaste praktiliste asjadega, nagu vee sissetoomine ja remondid, siis iseenesest kukkus nii välja, et hakkasin seal järjest rohkem olema ka külmadel aegadel, mitte ainult suvel. Ja lihtsalt märkasin, et töö edeneb seal tunduvalt paremini.

Nüüd on tõepoolest nii, et olen peamiselt maal ja Tallinna korterit käsitlen pigem privaathotellina, kus peatun, kui vaja. Kodu on ikkagi Hiiumaal. Sealne aastaringide tajumine, tundmine, et oled osa millestki suuremast, on väga tähtis. See aitab keskenduda ja mu aeg seal on tunduvalt viljakam, kui oleks kusagil mujal. Killustan ennast vähem. Kui oled seal kaugel mere taga, siis keegi ei pane pahaks ka, kui ei tule mõnele raamatuesitlusele või näituse avamisele, mida linnas olles ikka hoopis rohkem teeks.

Olen leidnud selles mõttes hea tasakaalu, et perioodid maal ja siis vahepeal intensiivne reisimine suurtes linnades täiendavad üksteist.

Seega ei pea te eriliselt pingutama, et maal elada?

Vastupidi, kui olen sealt mõne aja eemal olnud, siis hakkab väga tugevasti tagasi tõmbama.

Teie elukutsega võiks ju küllap elada ka hoopis mõnes muusikametropolis?

Võiks, aga kardan küll, et ei leia lihtsalt kusagil nii häid tingimusi. Näiteks on mul muusika loomiseks täiesti omaette maja. Ei pea tõenäoliseks, et saaksin endale kuskil suures linnas nii suurt omaette olemise ruumi lubada.

Milline on teie suhe kohaliku kogukonnaga?

Nende jaoks ma olen Tõrvaahju-vana. See tuleb talukoha nimest, seal oli kunagi kaks tõrvapõletuse ahju. Eks need Kõpu metsarikkad kandid olid omal ajal tuntud selle poolest, et seal männitõrva põletati.

Ma olen samas ikkagi ka osa sellest külakogukonnast. Oli seal näiteks kunagi mõned aastad tagasi mure poebussiga, mis ähvardas ära kaduda. Kui me poleks hakanud kohaliku algatuse korras koos veel mõne inimesega seda asja Hiiumaa omavalitsuste liidus torkima, oleks lugu võinud ka halvasti lõppeda.

Milline on teie hinnang kodanikuna Eesti ühiskonna praegusele seisundile: on see tasakaalu saavutamas või laiali lagunemas?

Ei ole piisavalt andmeid, et seda analüüsida. Ja ma ei pea ennast pädevaks sel teemal väga sõna võtma. Kord tundub nii, kord naa.

Rahulolematust ja kibestumist on ikka väga palju märgata. See teeb vahel nukraks ja nõutuks. Väga palju on ka mittekonstruktiivset kriitikat, lihtsalt toorest sõimu. Igal ajal ei ole mingi osa inimestest millegagi rahul, aga ma ei mõtle seda.

Tundub kahjuks, et paljuräägitud rahva riigivõimust võõrandumise jutus on see tõetera küll kahjuks järjest suuremaks kasvamas. Mina ei ole õige inimene siin retsepte välja käima, aga asjaomased peaksid selle üle tõsiselt juurdlema.

Kas võib olla mingi sarnasus laulva revolutsiooni ajaga?

Neid asju ei saa võrrelda. See oli unikaalne aeg, kus üks asi ühendas: Eesti iseseisvuse poole püüdlemine. Samuti ühise vastase väga selge identifitseerimine.

Kui kunagi vaja peaks olema, kas kirjutaksite ka Alo Mattiiseni laadis viis uut isamaalaulu?

Alo oli suurepärane songwriter ja need laulud sündisid niivõrd õigel hetkel ja õiges kontekstis, et seda ei ole mingit põhjust ega mõtet sel kombel korrata.

Aga kui teile öeldaks, et Eesti huvides hakake näiteks kultuuriministriks?

Tänan, ei. See, mida ma praegu teen, on Eesti kultuurile kordi olulisem nii lühemas kui pikemas perspektiivis kui see, mida ma keskpärase või lausa kehva ametnikuna suudaksin korda saata.

Samas teie sõnal ilmselt oleks ühiskonnas kaalu.

Aga pideva pruukimise korral on sellel sõnal omadus väga kiirelt devalveeruda, kiiremini, kui keegi oskaks arvata.

Nii et praegu ei ole teie hinnangul olukord, et kodanikud, asugem kõik barrikaadidele?

Ma näen pigem vaimset allakäiku, harimatuse, rumaluse ja pealiskaudsuse vohamist. See on asi, mis teeb ärevaks, ja selles mõttes peaks küll barrikaadidele asuma igaüks, kes vähegi tunneb mingit missiooni.

See puudutab kõiki võimalusi käia näiteks hea tahte korras kohtumas koolides noorte inimestega, kes on veel vabad eelarvamustest. See puudutab haridust, hingeharidust, vaimset mentaliteeti. Minu meelest on see kodanikuks olemisel kõige tähtsam asi.

Mille jaoks meil seda riiki vaja on? Mis on põhiseaduse preambulas nimetatud keel ja kultuur? Need on asjad, mille eest peaks järjekindlalt hoolt kandma.

Ja mul on hea meel, et ikkagi on ümberringi väga palju neid inimesi, kes teevad koos selliseid asju, mis levitavad haritust ja vaimsust.