Mõistet “ökofeminism” tutvustas 1974. aastal prantslanna Francoise d’Eaubonne, kes uskus, et just naised on need, kes võivad tuua tavateadvusesse arusaama, et planeet Maa on “roheline kõigi jaoks” ning sel planeedil on vaja kohelda kõiki inimolendeid eelkõige just inimestena, mitte eraldada neid meesteks või naisteks.

Inimkonna patriarhaalse ajalooga käsikäes käinud valitud rühma vägivaldne domineerimine teiste  ühiskonnaliikmete ja looduse üle pole osutunud jätkusuutlikuks – Maad varitsev ökoloogiline kriis ning kõikjal ilmnevad vägivallapuhangud on otsekui appikarje selle järele, et vajame teistsugust elufilosoofiat.

Ökofeminism hõlmab endas religioonideülest maailmavaadet, mis pakub alternatiivi patriarhaalsele mõttemustrile -  domineerivale uskumusele inimeste alateadvuses, et nii naine kui loodus on allutatud mehe tahtele ning mõlemaid nähakse eeskätt tarbimisobjektidena, mitte võrdsete elusolenditena.

Ökofeministide taotluseks ei ole luua maailma, mis oleks patriarhaadi vastand ning kus naised ja loodus domineeriksid meeste üle. Mõtteviis on tiivustatud hoopis soovist seada ühiskonnas taas sisse tasakaal meheliku ja naiseliku, inimese ja looduse, hinge ja keha, vaimu ja mateeria vahel, mis kunagi ajaloohämarustes kaotsi läinud. Naiselikkuse ja looduse taasväestamisel ning austamisel põhinev maailmavaade kõneleb ühendusest kõige elava vahel ning võimalusest elada rahus ja üksmeeles planeedil Maa.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta