Enam kui kuue tuhande aasta vältel oleme õppinud jagama inimesi headeks ja halbadeks, õigeteks ja valedeks, pühakuteks ja patusteks. Tahame ise olla “head” ja soovime maksta kätte oma “vaenlastele” ning kaitsta end “halbade” eest. Mis juhtuks siis, kui laseme oma meeles langeda vaenlase-kujutlustel ning avame oma südamed, et luua ühendus teise inimhingega või iseenda sügavama olemusega? Kas on võimalik õppida väljendama oma valu nõnda, et see ei tee haiget teistele? Kas on võimalik loobuda sõdadest?

Vägivallatu suhtlemise meetodi looja Marshall Rosenberg, PhD, innustab meid kõnelema sellest, mis meiega toimub – iseenda tunnetest ja vajadustest - , mitte sellest, mis on.

Elu kulgeb protsessina ning meil on võimalus jagada oma inimeseks olemise kogemust teiste endasarnastega, sõnastades meie sees ja ümber toimuvat protsessikeelde.

Staatilised ideed sellest, mis ON ning et kusagil ON keegi, kellel ON õigus, sünnitavad mõttemustreid, mis juhivad vägivallani nii mõttes sõnas kui teos. Ent kirjeldades seda, mis toimub, vaadeldes elu dünaamilise protsessina, kus iga hetk on uus, nagu seda teevad mitmed põlishõimud maailma eri paigus, kelle ühiskonnas ei ole täheldatud vägivalla esinemist ning kelle keeles puudub sõna “olema”, vabaneme hirmust eksida ning soovist karistada teisi nende eksimuste eest.

Meie kätes on võimas tööriist – suhtlemine. Meie võimuses on kõneleda elu keeles ning tuua maailma rohkem rahu ja aktsepteerimist. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta