“Sinine on meditatsiooni ja sisekaemuse värv, mis loomuldasa tumenedes saab unistuste värviks.” Looduslik indigo on sinine värv, mida saab mitmetelt taimedelt ning keemiliselt on selle värvaine molekul (C16H10N2O2) sama, olenemata värvi andnud taimest. Indigopõõsas (Indigofera L), mida on enam kui 700 liiki, on neist taimedest tuntuim. Nendest ligikaudu 350 liiki kasvavad sarnaselt henna ja sennaga troopilises ja lähistroopilises vööndis ning peamiselt põõsasvormina.

Sinist värvi saab mitmetelt indigopõõsa liikidelt, tuntuim ja kõigem enam levinud on värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria), mida kasutatakse ka juuste värvimiseks. Kanga värvimiseks saadava indigo jaoks on kasutatud aga ka Lõuna-Ameerikas kasvav añil’i (Indigofera sufrutticosa või I. anil). Põhjapoolsematel aladel on indigosinist saadud sinerõikast ehk sinejuurest (Isatis tinctoria) ning ka Euroopas oli just sinejuur pikka aega indigosinise andjaks.

Indigopõõsalt kogutakse saak taime õitsemise ajal, sarnaselt hennaga võetakse maha lehtedega oksad. Seejärel aga asetatakse oksad vähemalt 12 tunniks sooja kätte ja vette, ning selle hapendumise tulemusel moodustub just tekstiili värvimiseks kasutatav vees raskesti lahustuv värvaine indigo - tumesinine sade. Juustele mõeldud indigolehed fermenteeritakse, kuivatatakse, jahvatatakse pulbriks ning seda kasutatakse koos hennaga.

Nimetuse ‘indigo’ algupära on kreeka indikon ja ladina Indicum, mis mõlemad viitavad värvi algsele päritolule - Indias on indigo olnud väga kaua sinise värvaine allikaks ja Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni aegadel oli India suurim indigo tootja ja turustaja. Ometi on indigo Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurides  tuntud juba umbes 6000 aastat, umbes sama kaua nagu henna. Sumerid tundsid indigot ja Babüloonias ja Asüürias kasutati seda peamiselt villase lõnga värvimiseks. Egiptlased oskasid indigoga värvida ka linaseid kangaid - vanimad säilinud muumiasidemed pärinevad aastast 1580 e. Kr.

Indigot on kasutatud ka inimnaha toonimiseks. Tuntuim tekstiviide on just sõjasistuatsiooni kohta - Julius Caesari “Gallia sõjaretkes” mainitakse, et: “Kõik britid värvivad end klaasiga, mis annab sinist värvi.” Tegemist on sinejuurest saadud värviekstrakti kasutamisega. Sinejuurest saadud tõmmis haiseb kohutavalt, nii on ka mõistetav, et suure koguse taimeleotise hoidmine inimeste läheduses on üsna problemaatiline.  Seetõttu ei soovita ükski taimetark selle kasutamist katsetada kortermajas. Haisu võrdlusi on toodud erinevaid ja väga illustratiivseid, peamiselt seonduvd need kinnise ruumi ja nädalaid väljaviimata kassikastiga, mida kasutavad usinalt 3-4 hea ainevahetusega looma.

Taimsest tõmmisest saadud sadestunud ekstrakt kuivatati ja pressiti kuulikese kujuliseks ning seda oli kõrge konsentratsiooni, vähese leha ning väikese koguse tõttu hea kaasas kanda. Enne sõjaretke kraabiti sellest pisut pulbrit vette ning saadud lahusega kaunistati nahka - lisaks vaenlase hämmeldusse ajamisele usuti sel olevat ka maagiline kaitsevõime. Nahale sattudes värvib indigo selle momentaalselt siniseks ning olenevalt tõmmise kangusest ja inimese nahatüübist kestab sinine nahal 2-5 päeva, ihukarvadel paar nädalat. Ilmselgelt pidi piktide ja šotlaste puhul olema tegemist piisavalt levinud kasutamissituatsiooniga, mis võimaldas Caesaril teha üldistuse kõikide brittide kohta.

Juustele tuleb indigot kasutada koos hennaga. Seda võib teha kas seguna - siis saab tulemuseks erinevaid pruune toone - või siis kaheastmeliselt värvides, mis annab tulemuseks süsimusta. Erinevalt hennast kulub indigo juustelt rutem maha ning ilus sügavmust toon tahab kindlasti kord kuus uuendamist. Vaata täpsemalt Henna käsiraamatust.

Erinevaid indigo liike on kasutatud ka rahvameditsiinis,  alates nahahaiguste leevendamisest kuni gripi ravimiseni.

15.-16.  sajandil tõrjus Indiast toodud indigo Euroopas vähehaaval välja madalama värvainesisaldusega sinejuure-indigo. Tõsi - värvaine madalam sisaldus ei pruugi olla taime omadus vaid hoopis vale taime kuivatamise ja töötlemise tulemus. 1900ndate alguses tõrjus sünteetiline indigo, kui odavam ja kergemini valmistatav, värvainete turult välja naturaalse indigo. Sünteetiline indigo sünteesiti 1880.aastal saksa keemiku Johann Friedrich Wilhelm Adolf von Baeyeri poolt, kes esimesena määras ära indigo molekulaarse struktuuri. 1897. aastal vallutas see värvituru ning arvestades värvaine tähtsus on ka mõistetav, miks Bayer sai selle eest 1905. aastal Nobeli preemia.  Praegugi kasutatakse tööstuslikult peamiselt sünteetilist indigot ja looduslik indigo on juba üsna pikka aega kõrvale jäetud. Ometi on taimne indigo naasmas - nii lõngade värvimiseks, süsimusta tooni lubava juuksevärvina kui ka “iidse sinise” kunstina, mis taaselustab keltide ja piktide nahakaunistamiskunsti.

Mõnda aega kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. alguses taimset indigot juuste värvimiseks, kuid seda müüdi “musta henna” nime all, varustatus oli ebaregulaarne ning pulbri kvaliteet üsnagi kehv. See ongi aluseks PPD-tegijate poolt vahel levitatavale müüdile, et “must henna” on ikkagi taim ja et see on kas indigo või henna ja indigo segu. Indigolehtede pulber ei tooni nahka, seda ei saa kasutada nagu hennat. Indigo teeb naha siniseks ning selle kasutamine ja naha peale kandmise tehnoloogia on hoopis teistsugused, hennast ja hennatehnikast väga erinevad.

Allikaid:
www.indigopage.com
www.msnbc.msn.com
cat.inist.fr


Loe ka teisi artikleid hennast!

Henna – mis imeasi see siis on? (I osa)

Henna – mis imeasi see siis on? (II osa)

Henna – mis imeasi see siis on? (III osa)

Henna – mis imeasi see siis on? (IV osa)

Henna – mis imeasi see siis on? (V osa)

Henna – mis imeasi see siis on? (VI osa)

Loe artikleid taimsetest juuksevärvidest!

Senna looduskosmeetikumina

Amla looduskosmeetikumina

Indigo looduskosmeetikumina

Kuidas saada läikivaid juukseid?

Juuste värvimine taimsete toonijatega - mida peaks enne teadma

Looduskosmeetikumina kasutatava hennapasta valmistamine

Hennatatud kätega Sudaani naiste ümberlõikamise vastu

Must henna ei ole henna

Lisainfo

Hennaserai veebipood

Hennablogi