Kui mõni päev tagasi mu poeg pistis harja vedelasse savisse, siis ehmatas see mind ja ma asusin teda koheselt keelama. Alles hetk hiljem hakkasin ma endalt küsima, et kas tegelikult ka tohib harja savi sisse panna. Loomulikult võib, sest harja saab ju puhtaks pesta. Või episood, kus laps tahab kruvisid taguda puidu sisse. Koheselt tekib tunne, et oot-oot, kruvisid võib ju ainult kruvida ja üleüldse, kuidas ma nad pärast sealt välja saan?
Mõned päevad tagasi võtsid lapsed äsja tühjendatud prügikonteineri ja hakkasid sellega sõitma ning täitsid konteineri küttepuudega. Minul tekkis peas kohe mõte, et prügikonteinerisse pannakse prügi ja sellega ei sõideta.
Miks siis on nii, et ükskõik mida laps teeb teistmoodi, tekib koheselt soov teda keelata?
Ilmselt on ka mind lapsena keelatud ja tõenäoliselt ka minu vanemaid ja nende vanemaid. Ja nii aastatuhandeid järjest. Erinevus on vaid selles, et tuhandeid aastaid tagasi olid piirid palju laiemad, tänapäeva lapsele lubatavad piirid on aga tänu traditsioonidele ja ühiskonna normidele väga ahtakesed.
Kui sellistel hetkedel veidi oodata, siis saab igaüks meist aru, et midagi õudset ju ei juhtu. Näiteks harja saab savist puhtaks pesta, kruvid saab välja kruvida ja prügikonteineri saab puudest tühjaks kallata. Kõike seda võib teha isegi koos lastega.
Lapsepõlves maha surutud loovust ja julgust - teha tundmatuid asju, on võimalik aga taas avastada ka hilisemas eas. Tuleb vaid julgelt teha midagi teisiti. Mulle on see nii meeldima hakanud, et mõnikord on mul tunne, et ma nimme tahan ujuda vastuvoolu. Kui suur osa inimkonnast pürgib pealinna elama, siis me läksime perega Tallinnast 290km kaugusele elama, elasime 5 kuud neljakesi ca 10m2 haagissuvila pinnal. Kuigi algus on olnud kohati ka pingeline, on elu olnud väga põnev. Näiteks ahju tegemine, millesse lähevad puud püsti ja mis tõmbab ilma korstnata. Pesemata lambavilla kogumine talunikelt, et soojustada maja. Põrandalaudade saagimine kohalikus saekaatris, kus lõigatud plankudele tegime paigaldamiseks sooned sisse. Kastivabrikust saadud papilehtede kasutamine tuuletõkkena. Savimullast ja hobuse sitast valmistatud savikrohv. Ümara savi-põhumaja ehitamine, mille materjali saame valdavalt 3km raadiusest. Kohalikust liiva-savi segust kuppel ahju valmistamine. Liivaga täidetud suhkrukottidest vundamendi rajamine.
Nii nagu ehitamine on mulle üks suur eksperiment, on seda ka valdav osa perele toidutegemisest. Taas kord on kätte jõudnud sügis-talv, mis on paras aeg, et varuda salve juurikad, puuvili ja teravili. Selleks külastame erinevaid talunikke, kellelt ostame korraga terve talve varu. Jogurti tegemiseks vajaliku piima hangime naaberkülast, leiva ja saia kergitame oma juuretistega.
Kõike toimunut võib nimetada vastuvoolu ujumiseks, kui vaadata asju traditsioonilise ühiskonna vaatevinklist. Lähtudes aga loodusest ja sealsetest seaduspäradest, näib, et vastuvoolu ujuvad hoopis teised, mina lähen kaasa koos jõeveega. Mulle meeldib tutvustada oma tegemisi ka teistele. Rõõm, mida teiste silmis näen, on imeline. Viimasel ajal märkan, et omamoodi asjade tegemise rõõm tõmbab ligi ka teisi omapärast elu elavaid inimesi. Olen märganud ja tänulik, et algselt lihtsalt eksperimendi huvist tehtud katsetused toovad lisaks tegemisrõõmule mulle ka sissetuleku. Lihtsate asjade avastamisrõõm arendab minu loovust. Mulle meeldib teha tundmatud asju!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
