Iga kord, kui ma mõnelt pikemalt reisilt tagasi jõuan, on tuttavate eestlaste suus üks ja sama küsimus: miks sa siia tagasi tuled? Mujal on ju nii palju parem! Ma ei oska sellele kunagi vastata, sest mulle isiklikult ei tundu, et meil siin Eestis oleks elu väga halb.

Alustuseks pean vist mainima, et elu ja armastus viisid mind mõned aastad tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Esimesed asjad, mida ma seal täheldasin ja mis mind ahhetama panid, olid erinevad toidud – poes müüdi kooritud keedumune, külmutatud munaputru, kartulikonserve. Ma olen küll julge poiss, aga ühtegi neist asjadest ma süüa ei julgenud.

Söök oli üldse üks suurimaid kitsaskohti, muidugi leiab ka puhast ja orgaanilist toitu, aga see on kallis ja käib suuremale osale rahvast üle jõu. Õnneks eksisteerib Ameerikas toidukaardi süsteem, kus riik kannab igakuiselt mingi summa kaardi peale ja selle eest saab osta ainult toiduained. Toidukaardiga ostes on hinnad näiteks Farmer’s Marketis pooleks, aga turg oli avatud ainult korra nädalas ning külastajaid oli vähe. Tavaliselt nägin seal ainult üksikuid inimesi.

Nüüd tahetakse toidukaardilt ära võtta limpsi ostmise võimalus, mis minule tundub väga mõistliku otsusena, sest nägin ise, kuidas parklates kallati pudeleid tühjaks, et siis taara raha eest narkootikume osta (osariikides, kus taara eest raha ei saa, müüakse neid pudeleid kaupluse Walmarti parklates poole hinnaga). Kui järjekorras ringi vaadata, siis enamasti nägi kärudel külmutatud valmistoitu ja karpide viisi limonaade.

Muidugi on veel teine teema seoses toiduga – kiirtoit. Ma elasin suhteliselt väikeses linnas keset Michigani, kus elas natuke rohkem inimesi kui Pärnus. Kiirtoidukohti oli seal aga kümneid. Mõnes kohas paiknesid nad järjest, mõnes kohas asusid üksteisest üle tee ja enamasti ei pidanud autost väljumagi, et oma burger ja karastusjook Mtn Dew kätte saada. Kõhtu sellest burgerist muidugi täis ei saa, tuleb teisest otsast sama targalt välja ja seega minnakse uue järele.

Minu isiklik kogemus seoses toiduga on see, et täpselt sellel hetkest, kui ma Eestist lahkusin kuni hetkeni, kui ma Ameerikasse tagasi jõudsin, oli mul kõht korrast ära.

Räägime järgmisena tervisest. Minul endal tervisega mingeid hädasid õnneks ei olnud, aga abikaasa käis paar korda ja lapsega ühe korra arsti juures. Haiglad on seal muidugi kõik uued ja hästi varustatud, kõik töölised on viisakad ja väga kaunid. Arstid räägivad professionaalselt ja kõik on väga tore.

See toredus muidugi lõpeb umbes kaks nädalat hiljem, kui sa visiidi eest arve saad.

Näide 1: Käisime lapsega pargis mängimas, laps jooksis ringi ja kiikus ning siis üks hetk kukkus kiigu pealt maha ja käis mingi raksatus. Laps röökis, jalg läks paiste ja meie siis vurasime kohe EMO-sse. Lapsele tehti röntgen, õnneks midagi väga hullu polnud, aga väike mõra ikka. Sellele pandi siis lahas, anti kleepekas ja pulgakomm ning lasti minema. Kaks nädalat hiljem tuli arve ja see oli kokku $1600.

Näide 2: See on juba natuke hullem näide. Enne kui ma Eestisse tulin, elasin ma nädalakese Chicago lähistel Eesti paarikese juures. Viimasel päeval käisime Eesti Majas pidutsemas, kus ma sain tuttavaks teiste Chicago eestlastega.

Üks härrasmees, kes seal seltskonnas oli (selline hilistes viiekümnendates Ameerika kodakondsusega eestlane) sai nädal hiljem infarkti. Kaks nädalat viibis haiglas ja kõik sinna kaasnev. Kaks nädalat hiljem saabus ka arve, mille lõppsumma oli $300 000. Õnneks härrasmehe naine veenis abikaasat enne juhtumist nii palju, et ta tegi juba varem hea kindlustuse, aga enamasti lõppevad sellised haiglaskäigud siiski eraisiku pankrotiga.

Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et kiirabi kutsumine maksab eraldi $500 lisaks kõige muule.

Kas me nüüd räägime tööst ka? Töö tegemine on Ameerikas väga karm teema, sest peab palju tööd tegema, et ots otsaga kokku tulla. Eelpool mainitud toidukaarte (foodstamps) antakse ka inimestele, kes käivad tööl ja kasvatavad lapsi. Võin näitena tuua ainult oma abikaasat ja tema sõpru, et kirjeldada, kuidas tegelik elu käib.

Mu abikaasa töötas vahetuse vanemana koristusfirmas, kus koristati ühte autoosade vabrikut. Töö käis kolmes vahetuses ja enamasti oli tegemist vetsude koristamisega. See pole muidugi see teema, millest ma rääkida tahtsin. Tahan mainida, et vabrikus töötamine tähendab seda, et sa teed tööd 12 tundi päevas, kuus päeva nädalas, ilma puhkuseta. Kui haigeks jääd või midagi isiklikku juhtub, siis tuleb uus töö leida, sest lahti laskmise eest sind miski ei kaitse.

Mu naine nägi seoses selle tööga juhtumeid, kus naistöötajad olid sunnitud tegema nurisünnitusi ja muid selliseid asju, et sellest on siin lausa ebamugav rääkida. Tüdrukud töötasid muidugi edasi, sest keegi neid koju ei lasknud. Põhimõtteliselt tähendab vabrikutöö seda, et sa oled tööl kuni surmani või kuni pensionile jäämiseni, ja alles siis saad oma teenitud raha kasutada. Ilmselt see on ka põhjus, miks paljud inimesed vanadusepõlve Floridas sooja käes veedavad.

Mu naise sõbranna on koduperenaine, kes viibib kodus samal ajal, kui ta mees vabrikus raha teenib. Neil on maal maja, 7 aakrit maad, kanad, jänesed ja muud loomad ning viis last. Mees orjab ööd ja päevad, et maja eest maksta, kuid ise seda nautida kunagi ei saa. Ainuke aeg, kui saab puhata, on pühapäeval kirikus.

Mida nüüd kokkuvõtteks öelda? Kodus on alati kõige parem? Ameerika on halb riik? Mitte kumbagi neist. Minge reisima ja uurige, kuidas mujal on ja siis saate alles öelda, et mujal on parem kui siin. Me näeme ainult oma nina ette ja unustame ära, et tegelikult on raskused igal pool. Mina tõin näitena Ameerika, sest seda kohta ma tean ning seal ma olen elanud, aga küsige teiste käest ja te näete, et igal pool on vaja rabeleda ja tööd teha.

Hetkel ma oskan öelda, et Eestis on hea elada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta